eesmärgiks teistlaadi suund

 Peagi ongi aasta 2012 otsas ja uus tulekul. Kui võtta kahe sõnaga aasta kokku, siis need oleks raske ja kurb. Olen palju läbi elanud asju, mida üks minuvanune tüdruk ei peaks läbi elama. Üleüldse on tume aasta olnud, alles aasta lõpu poole on tunneli lõpust hakanud valgust paistma. Olen olnud ise aktiivsem, proovinud ennast ületada ja mitte passida kuskil nurgas nagu koopainimene.
 Ei hakkagi uuesti siia välja tooma, mis aasta jookusul toimunud, sest ilmselt ei ole just kõige huvitavam lugeda, kuidas kogu aeg ainult hädaldan ning kõik on halvasti ja midagi olen siiski ka varem kirja pannud. See, mis oli, on nüüd minevik. Seega on aeg ennast kätte võtta ja saata korda midagi märkimisväärset. Tulekul on viimane aasta lapsena ennem kui 18 saan ning aeg on kogeda ja teha nii palju lollusi kui võimalik, sest see on viimane aeg kui veel andeks antakse.

Nagu ennist lubasin, siis tegin väikse uusaastalubaduse nimekirja:

• õpin korralikumalt
• koristan tihedamini oma tuba
• söön vähem magusat
• loen rohkem uudiseid - ma küll teen ajalehe lahti, sirvin selle läbi ja loen pealkirju delfist, aga sellega enamasti asi piirdub. Tahan rohkem süveneda uudistesse ja olla kursis sellega, mis maailmas toimub ning kujundada oma arvamust.
• kirjutan sagedamini ja paremini blogi - see tähendab seda, et on lõpp praegusel kirjutamisstiilil, mis tähendab seda, et enamasti postitustes kirjutan, mis ma tegin ühel või teisel päeval. Ei ole ju eriti põnev sellist teksti lugeda?!? Tahan kirjutada rohkem päevakohastest teemadest.
• huvitun rohkem teistest inimestest
• vingun ja mölisen vähem
• hoolitsen enda eest paremini - tegelen seljaga rohkem: käin ujumas, proovin joogat ja teen seljaharjutusi.
• saan pereliikmetega tõhusamalt läbi.
• proovin ära lohesurfi

 Kindlasti oleks sinna nimekirja lisada palju asju, aga ei saa kohe ühe pauguga nii palju ka nõuda. Oht on olemas, et võin käega lüüa ja siirduda tagasi vanade harjumuste juurde. Tahan tõsiselt panna ennast proovile.

 Facebookis lehitsedes leidsin väga hea moto tulevaseks aastaks: 

“Tomorrow, is the first blank page of a 365 page book. Write a good one.” ― Brad Paisley

uus on alati hea

 Olen olnud väga tegus viimase nädala jooksul. Kohe pärast jõule võtsime suuna Otepää poole ja veetsime väikest moodi puhkust seal. Seda kui palju sai seda puhkuseks nimetada ei oska öelda, sest nii mitmeski mõttes oli see nädal koormav ja raske. Käisin ka neljal päeval mäel, ainult viimase päeva jätsin vahele. Mäele jõudes päike paistis ja oli nii mõnus ilm, et jäi küll kripeldama miks ma suuski alla ei pannud.
 Esimesel päeval panin suusad alla. Ei olnudki nii võõras sõita kui ma arvasin. Oleksin veel rohkem nautida sõitmist, aga selg andis tunda ja lõpuks juba päris kõvasti, aga õnneks ei rikkunud kogu lõbu ära. Seoses selle suusatamisega tulid jälle mõtted, et annaks kõik, et jälle suusatada nii, et kuskilt ei valutaks ja enesetunne oleks super. Vist on palju palutud.

 Teisel päeval jõudsime alles õhtuks mäkke, sest eelmise hommiku varane ärkamine ja hilisele veninud õhtu oli liiast ja puhkasime välja. Ausalt öelda tundsin väga mõnu sellest, et ei olnud mingit kohustust hommikul vara tõusta, et trenni kiirustada. No stress! Mäel otsustasin mitte suusatada vaid lauda proovida, sest viimasel ajal on olnud tuhin uusi asju proovida. Nii siis mina, Triinu ja Katariina panime lauad alla. Alguses oli ikka päris võõras, püstigi saamine oli juba omaette katsumus. Pärast kahte sõitu saime ka oma instruktori. Juba tunni aja pärast sain täiesti iseseisvalt lauaga nõlvast alla. Lisaks olin väga uhke enda üle, sest kukkusin minimaalselt. Täielik eufooria uuest kogemusest ning selg ei valutanudki lauda sõites, aga see ei tähendanud seda, et ta õhtul ei valutanud. No kus sa sellega. Miski pärast iga õhtu kui mäelt koju saime, siis oli meil õhtusöök väääääga hilja. Alati kuskil üheksa-kümne aeg, oli väga kurnav, aga see selleks.

Porikraavi

 Kolmandal päeval suutsime siis ennast vedada mäkke kümneks kui teistel trenn oli. Hoopis teistmoodi kogemus on vaadata kõrvalt kui teised trenni teevad. Näitasin mõned sõidud väikestele ette ja sõitsin ühe väikse tüdrukuga koos ka.
 Neljandal päeval jätsin hommiku vahele. Siis oli väikestel Munakal aja peale sõitmine. Nii tore näha, et uusi on palju peale tulemas ja mäesuustamine ei suregi välja veel. Õhtul panin jälle laua alla, aga seekord sõitsin üksi. Üritasin ise õppida slaalomi sõitmist ära, aga ei läinud palju õnneks. Ikka mitu korda lendasin kõvasti istuli ja ühe korra kõhulegi. Selg ei olnud lõpuks õnnelik. Viimaste sõitude ajal tuli juba midagi sellest slaalomist välja, aga oleks veel korra instruktorit vaja ja siis oleks juba see sõitmine käppas.
 Viimasel päeval ei läinud meil mäkke keegi peale Katariina. Ise ei viitsinud ka niisama seista, niisiis võtsin Triinu kaasa ja käisime Porikraavit uudistamas. Olukord on seal praegu selline, et lumehunnikud on valmis tehtud, aga laiali pole aetud. Veel ronisin mobiilimasti vaateplatvormile. Vaade oli päris ilus. Panen ka mõne pildi siia. Tagasi teel koju käisime Põhjakas söömas. Soovitan soojalt neile, kes oskavad maitset nautida ja ei karda proovida uusi roogi.
 Kokkuvõttes oli mõnus trip, ainult söömingu poolest oleks võinud kergem olnud, aga kuna on pühadeaeg, siis vist ei annagi seda muud moodi mööda saata.
 Eilne möödus hea raamatu seltsis. Otsustasin, et on aeg selga puhata ja seega võtsin aja täiesti maha ning veetsin aega nii nagu ise paremaks pidasin. Õhtu poole käisime kelgutamas Saku uuel ''kelgumäel''. Mõnusalt pikad liud tulid ja oli väga lõbus terve suure grupiga rongi teha. Täna plaanis jälle minna.

 Ja ongi kätte jõudnud aasta viimane päev. Kuni eilseni polnud mul veel kindlat plaani, mida teha, aga siis otsustasin olla Ellu ja Intsuga. Peaks tuleme fun õhtu. Kodus peab veel päeval koristama, et uuel aastal oleks kõik puhas ja korras. Endal ka lahedam olla. Lisaks vaja veel kõiksuguseid uusaastalubadused ja-soovid ära teha. Pole küll kunagi varem midagi kirja pannud, aga ükskord ongi esimene kord.
 Kui täna ei jõua, siis kirjutan homme ka väikse aasta kokkuvõtte ;)


 Head vana lõppu ja uue algust kõigile!

origami

 Eilne õhtu möödus jälle sõprade seltsis. Mia, Reimo ja Elka käisid külas. Mängisime aliast ja kaarte. Väga fun oli. Päeval suutsin ka oma toa üle pika aja korda teha, nii et oli korda minek.
 Kuna nüüd on vaheaeg, siis oleks ju enesest mõistetav, et magatakse kella 12-ni, aga ei. Mina ikka hiljemalt kella 10ks üleval. Arvasin algul, et mul toas liiga palav ja sellepärast ei maga nii kaua, aga kui eile viisin lisa radika toast ära, siis tuba oli veits jahedam, aga ärkasin ikka vara. Keegi võiks anda mulle anda kauem magada.
 Täna ei olegi palju teinud. Hommiku poole sai natuke ülejäänud maja peal koristatud. Siis jõudsin linnas ära käia, leidsin endale teksad, pintsaku ja paar kampsunit. Jälle kordaminek. Ostsin veel rohelist teed ja jõin seda esimest korda. No ei saa aru miks inimesed seda nii palju armastavad. Lõhnab ja maitseb nagu kala. Jälk, aga eks mul ole vaja see pakk tühjaks juua ja ilmselt harjub selle maitsega lõpuks ära ka. Sain ka Ellule jõulukingi valmis. Tuli täitsa soliidne välja. Seoses sellele kingile karbi voltimisega mõtlesin, et uurida natuke origamit. Niisiis voltisin juba välja selle linnu ja nunnu lipsu. Päris huvitav on isegi. Mõtlesin, et võiks proovida midagi raskemat ka. Lipsu tegemise kohta saab uurida siit: http://pdxpursuit.wordpress.com/2011/02/28/origami-bow/
 Homne päev tuleb üsna kiire, kuid siiski vist ei lähe veel kuuse järgi, alles esmaspäeval. Plaanis on minna lasketiiru suusatama ja hiljem süüa kodus head ja paremat, tõsised gurmaanid oleme, ning lõpuks käia ära saunas.
 Veel natuke ja ongi jõulud käes. Nii väga tahaks oma kinke näha ;)

end of the world or not

Tänane päev on ajalooline. Kõik uskujad saavad petetud ja mitte uskujad saavad naerda nende üle. Eelkõige teenivad uskujate pealt kasu firmad, mis müüvad maailmalõpu tarvis tooteid. Kõik kogu see päev on üks paras lora. Õhtul võib-olla tähistame seda, et elasime maailmalõpu üle. 

 Selle nädala algul tuli taas üks kurb uudis Eesti mäesuusatajate seast, nimelt on üks meist jälle maas. Greete parane ruttu ja cheer up!

 Minul endal on aga paremad uudised. Sain teisipäeval kirja, et olen kutsutud noorte laagrisse Austrias maailmameistrivõistluste ajaks. Saab näha live'is kõiki tegijaid ja küsida autogramme.

 Nüüd on lõpuks vaheaeg alanud ja saab hakata välja puhkama ennast. Viimsed nädal aega kindlasti ei saanud üldse magada. Lihtsalt ei olnud und. Mõningad plaanid juba vaheajaks tehtud, kuid on ka veel lahtisi otsi. Aastavahetuseks veel plaanid täiesti puuduvad. Peab ruttu midagi ette võtma. 

 Täna just tegin veel kinki Eleriinile. See tunne kui saad teha oma parimale sõbrannale kinki ja see tuleb otse südamest ♥. Kas teil kõigil kingid tehtud?

 Nüüd on aga aeg ruttu luuletusi õppima hakata, sest jõulud on ukse taga!

a magical day

 Täna sai ajalugu tehtud 12.12.12-ga. Kõik, kes selle päeva auks soovi pole teinud, mõelge millelegi heale ja soovige, sest ootused ja unistused ei saa täituda kui pole ka soove. ;)
 Vahepealsed päevad jälle kiirelt mööda läinud ning tegemist on jätkunud igaks õhtuks liigagi. Tahaks juba puhata, aga see nädalavahetus pean uurimustöö kallal nokitsema. Väga viimasele minutile ka ei tahaks jätta.
Mõnes mõttes oli täna koolis kõige raskem päev ja järgmised nädal aega saab rahulikumalt võtta ja hakata nautima jõule. Iga päevaga jõulutunne järjest suureneb, eriti veel siis kui vaadata ameeriklaste jõuludest pilte või videosid. Neil see jõuluaeg tundub veel võrratumana kui meil. Kas kõigil juba jõulusoovid tehtud? Mina igal juhul saatsin oma nimekirja ära esmaspäeval. Loodan, et mu soove kuulda võetakse.

 Ma ei tea kas olen maininud, aga teeme koolis õpilasfirmat ja nüüd kohekohe laat tulemas. Täna siis saimegi kõik 4 kokku ja hakkasime meisterdama. Ikka tõsiselt aega võtab see käsitöö. Nüüd nii väsinud, et ei jaksa silmi ka lahti hoida. Muidugi annab ka eelneva öö 4 tundi magamist, aga see probleem sai kergendatud hommikuse kohviga. Täitsa naljakas, olen hakanud viimasel ajal kohvi jooma. Mitte iga päev, aga just siis kui eriti väsinud olen. Kui varem pole erilist vahet tundnud, siis nüüd küll tunnen, et kui olen koolis, siis ei ole kogu aeg seda haigutamist ja jaksab paremini koolitööle ka keskenduda. Kuigi iseenesest mulle see kohvitamine ei meeldi, sest ajab jubedalt vett jooma, aga ärkvel on vaja püsida.

 Juba mitu nädalat on mõtteis olnud suusatamine. Tahaks juba lumele. Kahjuks ei ole Eestis veel muud peale Kuutseka lahti. See aasta saavad kõik huvilised nautida avastamisrõõmu nii Kiviõlis alates jaanuarist loodetavasti ja Munaka uutel nõlvadel. Lootused ja ootused on kõrged ja loodan, et ei pea pettuma.
 Kuna silm juba vajub kinni, siis peab tuttu ära minema. Nautige jõulutunnet ja sööge palju piparkooke!

sünnipäeva tüdruk

 Nüüd on jälle pikem paus sisse tulnud, aga proovin tasa seda teha. Nimelt olen vahepeal päris hõivatud kooliga olnud. Tavalised koolitööd polegi kõige hullemad, aga just need lisa kursused Tartu ülikooli teaduskoolist. Imestaval kombel olen hakanud tundides rohkem kuulama ja tähele panema ning järjest suureneb teadmise janu, ju vist tuleb vanuse suurenemisega.

 Seljaga ei ole kõige paremad lood olnud viimasel ajal. Viimased nädal aega on jälle rohkem valutanud ja vähemalt nüüd 3 päeva on asi päris hull olnud. Lisaks nö ''tavalisele'' seljavalule on ka sellist lihasvalu, mis sunnib vahest ka ennast kägarasse tõmbama ja ootama, et valu üle läheks. Homme peab järjekordselt kehalise tunni vahele jätma.

Eelmisel nädalavahetusel laupäeval tähistasime sugulaste seltsis vähemalt üle 5 aasta mu sünnipäeva. Oli natuke imelik, sest pole nii kaua aega sünnipäeva pidanud ja ei oskagi enam õige sünnipäeva laps olla. Täna siis täitus ametlikult 17 aastat. Kirjutan täiesti ausalt, mida tundsin täna: oleksin pidanud olema rõõmus, sest sünnipäev ja puha, aga ometigi tundsin kogu aeg, et hakkan nutma. Oma põntsu andis see, et ainult üksikutel oli meeles, et mul täna tähtpäev oli. Tundsin ennast nii kurva ja maha jäetuna. Nüüd on tuju natuke paranenud, aga hullem kui tavaline päev. Reedel plaanis veel väike tähistamine.

 Eile käisime klassiga Jan Uuspõllu ''Vanaisa'' vaatamas. Poleks aravanud, et see võib nii huumorikas olla. Tõsine respekt Uuspõllule ja läheks teine kordki. Kõik, kes soovivad super head meelelahutust, ostke pilet ja minge vaatama. Peaks veel mõni etendus olema.

 Olen nüüd jälginud oma lugejaskonda ja väga huvitav on näha, et näiteks selle nädala jooksul on tulnud palju vaatamisi Eestist, Saksamaalt, USAst ja Soomest. Üleüldiselt on teisel kohal mu blogi loetud USAst. Oleks väga tore kui sealsed lugejad endast märku annaks. Nii lahe on mõelda, et inimesed ka väljaspool Eestit loevad just ühe väikse riigi endise mäesuusataja blogi.

:)

sweet addiction

 Jälle oli vahepeal plaanis kirjutada, aga jäi kirjutamata. Nimelt eelmine nädala kolmapäev kuni pühapäev möödus suhkruuimas. Lihtsalt kui korra sai suhkru laksu kätte, siis enam ei saanud pidama. Kõige hullem oli pühapäev, kui hommikuks pannkoogid vahukoore ja maasikamoosiga ning õhtul veel Triinu tegi õuna-purukooki, mille vastu mul on kohutav nõrkus. Ükskõik kui hea või halb see on, ma nagu tunnen, et ei saa ennem lõpetada kui kõik otsas on. Tavaliselt ei söö eriti magusat ja ei ole isu ka selle järele, aga kui siis järsku mingi super hea maius tuleb, siis olen täiesti sõltuvuses.

 Muud juttu ka siis. See nädal on olnud kogu selle õppeaasta jooksul kõige lebom. Üli vähe on olnud õppida ja ega ise ka pole eriti viitsinud. Laisk, mis teha. Olen hoopis raamatut lugenud. Esmaspäeval sain arvuti ka tagasi, aga kuna olin nädal ilma arvutita, siis enam ei tõmba sinna minek. Saan oma asjad kõik ruttu iPodiga üle vaadatud ja muud polegi tarvis.

 Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis on mul vaja saada ujumis rutiini sisse. See nädal on hästi õnnestunud. Teisipäeval käisin ujumas ja täna kehkas oli ka ujumine. Ma ei tea kas olen juba maininud, aga ujumine tõsiselt ainuke ala, millel saan pingutada nii palju kui süda lustib, kuigi pärast koju minnes, kui on raskem kott seljas vms, hakkab selg valutama. Selle vastu ei saa. Nii siis otsutasin, et ilmselt hakkan ka uuesti ujumistrennis käima, kui nüüd see naharavi, mida alustan väga ei sega, sest sellega läheb nahk tohutult kuivaks. Aga see selleks.

tarkus, millest ennem puudu jäi

 Nädalavahetus on möödunud eriti aktiivselt ennast harides. Eile näiteks kirjutasin muusikajaloos kontserdiretsensiooni ja uurimistöö sissejuhatuse valmis ning alustasin anatoomia ja füsoloogia kursuse materjali lugemist.

  Täna, aga olen veel tublim olnud, sest sain oma kursuse materjalid loetud ja esimese katse kontrolltööst sooritatud. Kuna kogu teooria on kirjutatud meditsiinilisi termeneid kasutades, siis algul ehmatas küll ära ja ei saanud midagi aru, aga õnneks olid mul abiks vana hea wikipeedia ja internet ning töö läks juba palju ladusamalt.

 Kui sain selle õpitud, siis mõtlesin, et miks ka mitte uurimistöö jaoks materjali otsida. Kui mõni veel ei tea, siis gümnaasiumis 10.klassis on üheks üleminekueksamiks uurimustöö tegemine. Minu uurimustöö teemaks on ''Noorsporlaste vigastused ja nende tõsidused''. Olles lugenud selle jaoks materjale, olen saanud juba nii palju targemaks ja mõistnud asju, mida ma ise olen valesti teinud treenides. See kõik on andnud mulle tohutult inspiratsiooni ja tahet kunagi uuesti, kui võimalik, sportima hakata ja treenida õieti. Näiteks üks väga hea lehekülg, mille leidsin on siin: http://www.treenitargalt.ee/puhkus-treeningutest/ . See räägib õigest puhkamisest ja mis on ületreeningu ja treeningväsimuse vahed ning kuidas koostada õiget treeningkava.

 Kogu see motivatsioon tänaseks toimetamiseks on osaliselt tulnud sellest, mida unes nägin. Öösel magades nägin unes, kuidas olin jälle suusatamas, aga tundsin ennast paremini kui kunagi varem, sest teadsin, et olen treeninud õieti ja õppinud oma vigadest.

 Lõpuks kui kunagi oma uurimistöö valmis saan, siis postitan selle siia ja saate ennast ka harida ;)

10 seconds of pure happiness

 Mul oli mitu korda kavatsus kirjutada siia. Näiteks esimene lumi ja laupäeva hommik, kus kõik ümberringi oli nagu postkaart, tekitas eufooriat ja olin nagu iga aasta, totaalselt õhinas, et lumi on maas. Lõpuks, aga ei jõudnudki kirjutada, sest oli sada tegemist kooli asjadega, linnas käimistega ja muude tegevustega. Lisaks sellele ka arvuti hoolduses.

 Nüüd kui kooli pihta on hakanud, ei ole just kõige eeskujulikumalt maganud. Iga päev olen plaaninud varakult voodisse minna, aga ikka jõuan peale ühtteist ja tulemuseks on see, et järgmine päev magan päeval peale kooli, mis jälle rikub õhtuse une ära. Õnneks nädalavahetuse varsti tulekul ning siis aega oma unerütm korda saada.

 Vaheajal jõudsin ka ujumas ära käia. Algul kui alustasin rinnuli ujumisega, andis selg tunda, kuid siis läksin krooli peale üle ja oli kõik hästi. 1km poole tunniga ujuda ei valmistanud mingeid raskusi ja pool sellest ajast ujusin veel eraldi käsi ja jalgu. Täna, aga tegin midagi riskantsemat ja käisin jooksmas. Algul oli nii mõnus ja kerge. Peale 25 minutit jooksmist tegin ka mõned sprindid. Lihtsalt kirjeldamatu kui võimas oli oma jalgu sirutada ja tunda kiirust. Tundsin, et jooksin kiiremini kui kunagi varem. Kauaks rõõmu ei jätkunud, sest järjest enam hakkas selg ennast meelde tuletama. Praegu annaks küll kõik, et selg terve oleks ja saaksin teha kõike ilma, et peaks kartma seljale liiga tegemist. Homne kehalise tund jälle küsimuse all. Kui seljavalu läheb õhtu jooksul hullemaks, siis jälle minna ei saa. Nüüd, aga kõht on mõnusalt tühi ja lähen suppi nautima!

change

 Eilne päev möödus haigena. Palavik tegi nii uimaseks, et magasin õhtul 2,5h ja kui tuli lõpuks kätte aeg magama jääda, siis ei tahtnud kuskilt see uni tulla. Nii ma siis vähkrelesin voodis u kolmeni. Unerütm on nii sassis, et ma ei tea kuidas ma saan tagasi kooli aegsesse rütmi. Õnneks veel neli päeva ei pea enda peakest sellega vaevama.

 Kuna mul ammu oli juba plaanis juukseid värvida, siis täna tänu Ellule võtsin ennast kokku ja ostsin pruuni värvi ära. Tulemus on võõras, pole harjunud, aga meenutab mulle aega, kui mul olidki kogu aeg tumedad juuksed.

 Terve päev on jälle läinud ime kiiresti mööda ja pole endiselt jõudnud raamatut lugema. Kui ma nii edasi jätkan, pean kokkuvõtte läbi lugema ennem raamatu vastamist. Üks kord on ikka esimene kord.

inspiratsioon

 Nüüd on 4 päeva jutti iga õhtu miskit toimunud. Imestan, et ei ole veel tekkinud sellist tunnet, et on vaja auru välja lasta ja nautida metime'i. Eile kui blogi kirjutasin, pidin surnuks ehmatama, sest Ints ja Ellu tegid väikest viisi pranki akna taga. Väga creepy oli olla ja arvasin juba, et olen paranoiliseks muutunud.

 Pole pikka aega nii palju naerda saanud, nagu eile õhtul. Pidi toimuma muuvinight, aga kuna tehnikaga oli probleeme ja keegi ei suutnud otsustada, mida me vaatame, siis jõudsimegi selleni, et mängisime Aliast, mis osutus super vingeks. Hoolimata sellest, et enesetunne oli kehv, oli mul ikka fun.

 Täna hommikul jätkus halb enesetunne, olen vist mingit sorti viiruse endale külge hankinud. Mis saaks olla parem kui olla haige vaheajal?!? Nüüd siis vähemalt võtan ennast kätte ja teen natuke kooliasju. Vaja veel lugeda kohustuslik kirjandus läbi, õppida anatoomiat ja vene keelt ning teha uurimistööd.

 Eile leidsin ühe blogi, mis on täis kasulikke näpunäiteid ja kellel puudub inspiratsioon ja motivatsioon, saavad selle kindlasti tagasi kui Aino blogi loevad. Kes vähegi soome keelt oskab, visake pilk peale: http://a-rou.blogspot.com/2012/10/tapojensa-orja.html
Cheers!

Long time, no see :)

 Aeg läinud kiirelt ja tegusalt ja juba ongi käes vaheaeg. Kooliga ja uute õpetajatega harjumine võttis aega ja oma põntsu andis seljavigastus. Pole vist juba poolteist kuud või kuu trenni teinud. Seljal on olnud paremaid ja ka halvemaid päevi. Viimastel koolinädalatel valutas selg rohkem kui tavaliselt, ei tea kas siis kontrolltööde pingest või millestki muust. Kuuajaga olen 4,8 kg alla võtnud. Arvan, et see on kõvasti teinud seljal olemist kergemaks.

 Nüüd oktoobrikuus pärast seda selja uudiste põntsu, olen püüdnud elu rohkem nautida. On olnud hetki, kus tuju täiesti nullis või hetki, kus eufooria on nii suur, et naeratus kogu aeg näol. Inimestel, kes mind võib-olla lähemalt ei tunne, võib jääda mulje, et ma muud ei teegi kui naeran ja olen üks positiivsus ise. Olen hakanud mõnu tundma sellest, kuidas iga päevane keskkond on tuttav ja saan olla inimestega, kes mulle tähtsad ja lähedased. Ka tunnen mõnu eesti keeles õppimisest, kuigi tihti kasvavad kodutööd nii üle pea, et tahaks lihtsalt kõik vastu seina visata - gümnaasiumis käimise lõbud. Hinnetega on enam-vähem kõik korras olnud, kuigi matas tuleb tõenäoliselt esimene kursus 4. Kõik ei saagi alati ideaalne olla!

 Nagu ennem mainisin, siis ei ole pikka aega trenni teinud. Peaks ennast käsile võtma ja hakkama ujumas käima. Olen kuulnud, et väga hea oleks mu seljale jooga või pilates. Kõik on ainult kättevõtmise asi ;)

 Kuna nüüd on olnud rohkem aega mõtlemisele, siis olen tulnud järeldusele, et miks kõik hakkas 2 aastat tagasi kolinal halva poole pöörduma. Kõik sai alguse Kuusamosse minekuga. Sealne treeningkava oli täielik šokk ja tõsiselt raske. Tahtsin ennast tõestada ja liiga kiiresti lootsin edusammudele. Siiamaani kahetsen seda päeva kui sai oldud teist või kolmandat päeva lumel ja ma tundsin, et jalgades pole powerit ja peaks võtma time-off'i. Mis mina aga tegin? Ronisin järgmine päev mäkke, panin matsu ja oligi kõik. Lõpp! Oleks siis ju võinud taastumisprotsessi teha õieti, alustades aeglaselt, aga ei minul oli vaja kiiresti saada mäele ja olla samas vormis nagu ennem. Viimase põntsu pani suvine treeningkava, mida arvasin, et olen valmis tegema 9 korda nädalas. Ja edasine on ajalugu... Tagant järgi on alati kõik targemad, aga vigade tegemine ongi selleks, et neist õppida.

 Kuulmiseni!

Kas nutta või olla õnnelik?!

Hei!

 Koju jõudes nägin meilboksis kirja, et ei saa enam suusatada, sest võin lõpetada invaliidina. Kui viimased pool aastat ei suutnud enam endas motivatsiooni leida, siis nüüd on küll nii kurb ja liiga reaalne, et enam ma ei suusatagi. Mis siis, et viimasel ajal mõtlesin, et ei taha suusatada. Nüüd on siis kõik...

 Tahan tänada kõiki, kes on mulle toeks olnud sellel kohutavalt raskel teekonnal ja kelleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Aahh emotsioonid tõusevad nii pinnale...

 Suur, suur, suur AITÄH!

Väike update!

Heihopsti!

 Vahepeal on märkamatult suvi möödunud ja olen blogi täiesti soiku jätnud. Ei ole olnud motivatsiooni ja tahtmist kirjutada.

Kõige pealt peaks vist seljast kirjutama, sest see kõige tähtsam. Nimelt olen siis augustis teinud natuke füsioteraapiat ja plaanin nii pea jätkata kui saan lõpliku vastuse selja kohta. Ütleks, et selg on isegi rohkem valutanud viimased kuuaega ning valu ka jalgadesse liikunud. Üritasin siin vahepeal aktiivsemalt trenni ka teha, aga selg just jooksmisest palju rohkem ei kesta. Vahepeal käisin ka MRT-uuringutel ära. Seekord oli väga ebamugav seljal lamada ja läks hästi kuumaks. Pärast seal käiku jõudsin mingi külmetuse kinni püüda, aga see selleks. Ootasin siis kaks nädalat või rohkem tulemusi. Lõpuks kui midagi kuulsin, siis öeldi, et midagi kirurgilist pole, aga spetsialistid peavad veel üle vaatama. Täna pidi siis see ülevaatus toimuma ja ehk saab siis hiljemalt homseks teada ka. Selle järgi siis panen oma tuleviku ka paika: kas jätkan või mitte, sest seljale on juba igapäeva elus koormus suur ning valutab kogu aeg, mis siis mäe peal saaks?!

Nüüd muud juttu ka. Juba 5 päeva olen olnud Saku Gümnaasiumis reaalane kümnendas klassis. Klass on meil pisikene, aga sellest ei saagi aru, sest osad tunnid teiste suundadega koos. Nii harjumatu on koolis olla mitte omas vanas klassis ceekatega. Nii lõbus ei saa ilmselt kunagi olema kui nendega. Praegu veel on natuke võõras ja on tunda, et kuna kõik ei ole kogu aeg suhelnud, siis tekivad sellised väiksed grupid. Loodan, et see ajapikku muutub ja saame omale korraliku lennu, kus kõik hoiavad kokku.

Tunniplaaniga enam-vähem rahul. Kõikide õpetajatega, aga mitte. Mõned tunnid on küll sellised, et saaks ju oma aega palju paremini ära kasutada. Kõige hullemad raskused tulevad mul vene keelega, sest ma absoluutselt ei mäleta mitte midagi sellest ajast kui ma veel seda õppisin 6.-7. klassis ja ega see üks veerand nüüd kevadel ei muutunud. Nojaa just minu õnneks tuli meile just kooli kõige mõnes mõttes parim vene keele õpetaja, aga mis mul temast kasu on kui ta räägib ainult vene keeles ja ma millesti aru ei saa. Mul on tõsiselt peata kana tunne seal. Sama hästi võiksid nad hiina keeles rääkida. Peab vist tõsiselt mõtlema mingitele keelte kursustele kuskil.

No kui veel norida, siis inglise keele õpetaja on minu jaoks läinud järjest hullemaks. Nii igatsen oma lemmikuimat õpetajat Piret Limperki. Ehk harjub kuidagi praegusega ja ilmselt pean ise midagi juurde õppima, et kasu ka oleks.

 Alustasin esimesest septembrist siis sellise aktiivsema treeninguga ka. Olen praegu üle päeviti käinud jooksmas. Triin Greteliga tahaksime väga minna võrkpalli ja veel oli mõte teha mingid treeningud Saku spordikeskuses kaasa.

Muud nagu ei olegi sellist märkimisväärset toimunud. Vahepeal sain oma tuppa tagasi. Maalisin ilusti endale liblikad seinale ja peegliga kapi värvisin valgeks. Nüüd oleks veel korralikku ust ja kapile riiuleid vaja ja oleks mu nunnu tuba valmis.

 Postitan ASAP siia kui saan tulemused seljast. ;)

laiskus

 Täna pole midagi põnevat juhtunud, aga mõtlesin, et olen tubli tüdruk ja kirjutan ikkagist midagi. Kui aus olla, siis olen täna olnud laisem kui laiskus ise. Hommikul ärgates helistasin oma arstile, kes leppis mulle homseks aja kokku füsioterapeudi juurde. Pärast seda olen vaadanud filme ja sarju ning ei midagi muud. Võib-olla on see sellest, et oli nii masendav jaanipäev. Ei tea. Igatahes olen viimasel ajal püüdnud ennast kokku võtta ja mitte teha selliseid päevi, kus ainult vaatan midagi. Oleks ometi õues mõnusalt soe ja päike paistaks, oleks rohkem tahtmist õue ka ennast vedada. Praegusel hetkel võin küll öelda, et vihkan vihma. :)

 

Vihmased jaanid

 Eile hommikul läksime Paldiskisse jaane veetma ja kohal oli tohutult rahvast, kellest teadsin võib-olla, et ainult 1/3. Vihma kallas nagu oa varrest ja üpris külm oli ka. Algul ei olnudki kõige hullem, aga siis algas meil esimene spordimäng orienteerumine. Joostes ja kahlates läbi pika rohu ei jäänud mitte midagi kuivaks ning kui lõpuks esimestena raja lõpetasime, olin täiesti ligu märg. Vahetasin vahepeal püksid ära. Natuke aega oli soojem, aga ikkagist hakkas külm, sest oli veel selline niiske tunne. Lõpuks isegi panin talvejope selga, aga sellest polnud ka palju abi. Vahepeal toimusid veel mõned mängud. Õnneks siis otsustasime, et emme toob mind ja Karli koju, sest tõesti oli jube külm ning lisaks kõigele selg ka valutas. Koju jõudes lõdisesin veel pikalt pärast seda kui sain soojad riided selga ja teki alla. Siis kui juba soojem hakkas, jäin magama ja magasin u 4h. Lõpupeost ilmselt veel unevõlad sees. Üles ärgates ei teinud muud kui lugesin raamatut, vaatasin telekat ja surfasin natuke netis. Polnud mitte mingit tahtmist minna kuskile. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaks uuesti minema sinna külma ja märja kätte, võttis kananaha ihule. Lõpuks magama läksin ikka natuke ennem nelja hommikul, oli ju vaja raamat lõpuni lugeda.
 Täna ja eile olen mõelnud natuke sellele, et kuidas ma hakkaksin trenni uuesti tegema ja olen jõudnud otsusele, et miks ka mitte alustada juba homsest. Alustaksin siis selle sama kavaga, mille panime paika Tarmoga ennem fisi laagrit ja eks saab näha kuidas selg on jne. Umbes kahe-kolme nädala pärast peaks hakkama tõsisemalt juba tegema neid harjutusi, mis Nadia andis sealt laagrist kaasa.

 Täna võiks teha midagi kasulikku, aga ilmselt möödub enamus päevast toas, sest õues on külm. Õnneks vihma ei saja, aga ikkagist. Millalgi peaksid ka teised jaanilised koju jõudma ja siis saab näha, mis meil kavas saab täna olema. Tõenäoliselt tuleb kodune rahulik pühapäev.

lõpetamine

Suvi!

 Mõtlesin, et võtan ennast kätte ja panen siia mõne rea ka kirja. On olnud väga palju tegemist eelmisest postitusest. Käisin vahepeal Austrias FIS campi valiklaagris, kuhu ma ka sisse sain. Käisin mõnel peol. Õppisin ennast hulluks, sest pidin ju käima kahes koolis. Kõige hullem aeg oli siis kui pidin läbi võtma kuuajaga Eesti kooli jaoks matas kahe aasta materjalid ja siis kui pidin kahe nädala jooksul tegema iga päev vähemalt kaks kontrolltööd ja koolist tulles pidin nendeks õppima hakkama kuni kella kümneni õhtul. Anyway nüüd on mõlemad koolid edukalt lõpetatud. Eestis jäi kiituskirjast puudu vaid üks viis. Sain mata eksami 4, oleks olnud rohkem aega õppimiseks, oleks ehk paremini läinud. Nüüd aga lõpetatud ja lõpupidu peetud. Olen siis ametlikult omandanud endale põhihariduse. Edasi jään Saku Gümnaasiumisse ja valisin suunaks endale reaalklassi.

Olen siin vahepeal üritanud võidelda paari vigastusega. Fisi laagris oli tõsiselt suur koormus. Jõudsin ennem laagrit trenni teha napilt kaks nädalat ja seda oli tunda. Esimestel päevadel ei olnud sõit kõige parem, aga juba vist kolmandast päevast läks paremaks. Ainult jõust jäi raja vahel puudu.

 Igatahes sellest kohutavast koormusest sain endale sääreluude peale põletiku, mis oli ikka päris hull. Nüüd õnneks on see juba korras. Teine vigastus on hoopis hullem. Kirjutasin kunagi, et kukkusin selja peale Suomul jaanuaris. Otsustasin siis käia ennem seda laagrit arsti juures ära ja sain tabletikuuri peale. Laagris esimestel päevadel valutas päris hullusti ja polnud kõige parem olla. Laagrist koju jõudes tegin teise kuuri veel, sest polnud vähemaks jäänud valu. Nüüd olen veel selga saanud kahte erinevat süsti, aga need pole ka aidanud. Täna siis käisin neurokirugi juures ja sain endale magnetisse aja augustisse ning hakkan ka vaikselt tegema füsioteraapiat magnetiga vms.

Kuna see selg on ikka päris hull, siis pole trenni ka teinud ja no kooliga oli ka väga kiire. Nüüd hakkan siiski järgmine või üle järgmine nädal tegema ja proovin kas saan üldse midagigi teha ilma, et selg valutaks. Peab endale kõva põhja alla laduma, et saaks hakkama seal fisi laagris sügisel, kui ma sinna lähen.

Panen veel eraldi mõned pildid ka ;)
Head jaani!

Spring!

Hei!

 Hetkel istun taas Helsingi-Vantaa lennujaamas ja ootan lendu koju, Eestisse. Otsustasin lõpuks, et käin viimase veerandi kodus koolis ning samal ajal lõpetan ka Soomes kooli ära. Enesetunne on natuke paremaks läinud. Enam ei ole iga päev peavalusid ja muidu on ka palju parem olla. Ma ei oska veel selle kohta midagi öelda kas ma suusatan edasi või ei. Praegu on nii palju mõtteid ja ei tea mida tahan. Pean raske otsuse tegema ja saama motivatsiooni tagasi. Sügiseks on mul mitu varianti. Kui saan alpikooli sisse, mis on üsna 50/50, sest kohti on vähe, siis üks võimalus on see. Teine võimalus on, et lähen FIS Campi ning kolmas võimalus on, et pühendun koolile.

Daaaaaaaamn...kõik mu postitus, mille ma kirjutasin kustus ära. Ei viitsi kõike uuesti kirjutada.

Igal juhul kirjutasin, et uuringutel käies leiti mult vaid, et on D-vitamiini puudus ja stress. Tunnen ennast juba paremini. Pea ei valuta enam iga päev ja isegi pole vist enam nii väsinud. Tõenäoliselt läks palju kergemaks kui sain otsuse teha, et jään koju kooli.
 Nagu ennem kirjutasin, et lõpetan ka Soomes kooli. Asi näeb välja nii, et õpin iseseisvalt materjali ära ning siis teen kontrolltööd ära. Kehalises pean tegema teste, kokanduses ise kodus süüa ning kunstis joonistama. Saab olema üsna keeruline, sest pean sama aegselt kodus teistega järje peale saama ning eksamiteks õppima.
 Otsustasin ka, et alustan lähi aja jooksul ka vaikselt trenniga, sest tunnen ennast paremini ning põhja tuleb ju laduma uuesti hakata.

Seniks aga kuulmiseni ja head kevadet!
Karoliina

Namaste!

Hei!
 Ei kirjuta täna palju. Pean õppima keemia tööks ja sellega on juba mitumitu tundi läinud. Huuuuhhh.
Igal juhul siin on Ed Sheerani laulust give me love video. Olen seda päev otsa kuulanud ja millegi pärast ei suuda lõpetada.

- Karoliina

Unetu nagu öökull!

Hei!

 Selle asemel, et praegu magada kirjutan seda postitust. Läksin juba poole kümne aeg voodisse, et täna varem magama jääda, sest viimased kaks ööd olen vaevalt kuus tundigi maganud. Aga no kus sa sellega. Täna on selg valutanud sealt samast, kust Suomul valutas ja paistes on ka. Panin siis külmakoti natukeseks peale ja määrisin fastum geeli. Natukeseks ajaks läks paremaks, aga valu ikka üle ei läinud. Tõusin siis uuesti üles ja läksin küsisin Triinult valuvaigistit. No seljavalu läks vähemaks, aga peavalu mitte. Vastupidi peavalu läks veel hullemaks. Ja nüüd ei saagi magada, sest pikali olles on peavalu skaalal 1-10 üksteist. Tahaks nagu tõesti magada.
 Muide head sõbrapäeva. Veel pool tundi on aega soovida. Loodan, et kõigil möödus päev armsate inimeste keskel. Me pidime koolis täna kandma kas musti riideid kui oled vaba või punaseid kui oled hõivatud. Lisaks lasti viienda tunni ajal muusikat. Eelmine aasta tegime südame paberid ja pidi siis kallistama inimesi ja see kellele kalli tegi, see pidi siis kirjutama oma nime südamele. Igatahes täna õhtul eriti muud ei teinudki kui söin shokolaadi, õppisin keemia tööks ja vaatasin filmi. Loodan nüüd varsti magama ka minna, aga pole üldse und ja pea ei valuta üldse nii palju kui istun.
- Karoliina

RT @joeldavidmoore Knock Knock? (it's the police don't answer)

Hei!
 Eile õhtul ei tulnud üldse und. Vähkrelesin voodis üle tunni aja ja siis otsustasin koristama hakata. No kammoon, kas saab midagi lollimat teha kell pool üks?! Hommikul ärgates polnud õnneks nii hullu peavalu, sest polnud korralikult maganud. Koolis läks kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ma üritasin nii palju kaasa teha kui suutsin. Nüüd tuligi just meelde, et pidin hambaarstile helistama ja aja kinni panema, noh homme jõuab. Kool sai läbi ühest ning siis läksin massaazi. Vabandust mu keele kasutust, aga MIDA KURADIT???!! See oli nii valus, massöör oli täielik lihunik. Mul on nüüd selg jumala valus sellest. Unes ka ei lähe enam selle juurde. Koju jõudes läksin peaaegu kohe magama. Magasin mõnusad 2 tundi silmaklapid peal, et oleks ikka mõnus pime. Nägin isegi unenägusi. Ärgates tegin endale tortillasid söögiks ning hiljem metsamarja ja maasika smuutit...mmmm kui hea! Nüüd olen üritanud natuke kodutöid ka teha.  Peab nüüd hästi töökas olema kooliasjadega, sest ainult kaheksa koolipäeva veel, siis koju kuni vaheajani ning vaheaja veedan haiglas uuringutel üle nädala...kohutav!
-Karoliina

R.I.P Whitney Houston!

Hei!
 Olukord pole palju muutunud. Trenni ei saa teha, sellest võib ainult unistada. Palaviku pole paar viimast päeva olnud. Peavalu läheb ikka hullemaks. Eilsest õhtust on paha olla ka olnud. Ei tea kas see on peavalust või olen söönud midagi halvaks läinud. Igal juhul tunnen, et ei suuda midagi teha ja kool on küll praegu selline koht, kus parema meelega ei käiks. Lihtsalt nii raske on mõtteid saada õppimisele. Nüüd pooleteist nädala pärast lähen koju. Kodus pean minema lisaks neile magneti uuringutele ka haiglasse uuringutele. Viimaste päevade jooksul ma ei taha mitte midagi muud kui terve olla. Ma pole ennast mitte kunagi nii halvasti tundnud. Kõigest 9 päeva kooli tundub juba väga raskelt, ei taha mõeldagi sellele.
 Ma tean, et viimasel ajal on mu postitused olnud sellise masendava alatooniga, aga ma ei või siia midagi teha. Nii on lood ja mul on juba sellest kõigest jamast kõrini!!
- Karoliina

Külmarekord Kuusamos sellel talvel: -38,7! Mõõõnus eks ;)

Hei!
 Pole väga ammu kirjutanud. Motivatsiooni pole olnud, sest pole Suomust saati trenni teinud. Enam-vähem terve see aeg olen haige olnud. Nüüd olen Kuusamos tagasi ja siin on jube külm. Kui vaid oleks külmapühad... Üks õpetaja rääkis, et terve selle aja kui ta on töötanud, on vaid ühe korra kool külma pärast kinni pandud. Siis oli õues -51 kraadi ning autod ei käivitunud. Noh ega siis kui panna korralikult riidesse polegi hullu. Mul tavaliselt palav hakanud, aga jubedat pingutust nõuab sellise külmaga rattaga sõitmine ja eriti kui ratas ise jääs on.
 Koolis olen natuke maas, aga see pole midagi hullu. Pean lihtsalt lugema läbi materjalid ning kõik on jälle okei. Võrreldes seda matat, mida siin õpitakse ja seda mida Eestis, siis vahe on nagu öö ja päev. Eksamite tegemine saab kevadel olema eriti raske, sest mul on viimasel ajal raske ennast sundida keskenduma. Kõik see peavalu ja jama on masendav.
 Kodus, Eestis, pidin olema ainult mõned päevad, millest siis lõpuks sai kolm nädalat. Käisin kokku kaheksa arsti juures ning sõin kaks nädalast kuuri antibiootikume. Spordiarsti juures käisin ka ning kõik näidud olid jälle normis, koormus sama hea kui 2010. aasta mais, mis oli suvel käigust eelmisel korral. Neuroloog saatis mind EEG-uuringutele ning seoses sellega pean nüüd kolme nädala pärast uuesti koju minema MRT ehk magneti uuringutele.
 Ei teagi mida praegu rohkem kirjutada...
- Karoliina

Kodus

Hei!
 Nüüd juba pühapäevast kodus olnud. Eile käisin infektsionisti juures ära ja pidin andma tõsiselt palju vereanalüüse. Vastused selguvad 16. jaanuar. Tõenäoliselt ennem seda Soome tagasi ka ei lähe. Eile õhtul käisime ka murdmaad sõitmas. Sain oma esimesed kilomeetrid ka sõidetud. Sõitsin ainult 3,5km ja üsna rahulikult, sest ei hakanud seljaga riskima ja rohkem kogu asja mõte oligi fun ja lume nautimine nii kauaks kui seda nüüd jätkub.
 Täna on plaanis õhtu poolikul minek audentesesse spordiarsti juurde. Lähme vaatame kas dr. Leena Annus oskab midagi rohkem öelda minu tervise kohta. Homme veel neuroloogi konsultatsioonile.
 Selg endiselt valutab ja pole üldse hea olla. Loodan, et saab seljast alustuseks röntgeni ka tehtud...
 Vahepeal ennem postituse lõpetamist jõudsin Karli ja Katariinaga kelgutamas käia ja spordiarsti juures. Lähen homme pärast seda esimest arsti koormustesti tegema ning siis saab tulemusi võrrelda augusti omadega kas on tõusnud natukenegi või on vorm veel halvemaks läinud.
 - Karoliina

Moottorimaja

Hei!
 Olen nüüd omadega Oulu lähedal Kempel rekkajuhtide ''villas'' veetmas ööd ja homme minemas lennukiga koju, Eestisse. Selg on endiselt sama, paistetust oli enam-vähem sama palju, ainult katsudes oli pehmem lihas. Õlgadesse on tulnud pinget juurde sellepärast, et hoian vist alateadlikult koguaeg selga mingis teatus asendis. Eile hilja õhtul sai veel paikka pandud, et vot nüüd on minek koju ja arsti juurde. Lähen seekord siis infektsionisti juurde ja peab lootma, et sealt saab midagi targemat teada, sest siiamaani on absoluutselt kõik vereanalüüsid korras olnud, aga haigestumised jätkuvad.
 Sain päeval Pelli naise autoga Kuusamosse. Kuusamos oli mul paar tundi aega ja sain isegi ühikas ära käidud, koti veel ei viitsinud lahti pakkida. Otsisin netist endale ööbimist, sest muidu oleksin pidanud 16h veetma Oulu lennujaamas ja mis pannakse öösel ka 2,5h kinni. Kõik hotellid olid 80-100 e ja üle, aga siis lõpuks leidisin selle paiga, kus öö maksab 25 e. Kuusamost Oulusse bussisõit sujus kenasti. Vaatasin arvutist Alvini ja koopaoravate 2. osa. Päris head nees kaks esimest. Kui jõuab, siis ehk võiks kinno kolmandatki vaatama minna. Oulus buissist välja tulles oli mul nii võõras tunne ja olin omadega metsas. Uurisin tükk aega kaarti ega saanud aru kummale poole ma minema peaks. Algul läksin ühele poole, aga märkasin, et midagi on mäda ning läksin kaardi juurde tagasi. Siis natukese kaardi uurimise järel läksin teisele poole ja õnneks leidsingi selle bussipeatuse üles. Bussipeatuses olles tuli sinna üks tüdruk ühe naise käest küsima, et kummalt poolt teed läheb Kempele poole buss, millega minagi läksin ning lõpuks selgus, et teiselt poolt teed. Ma poleks ilmselt ikka veel kohal kui see tüdruk poleks küsima tulnud. Bussis aitas ta ka mind ja ütles õige peatuse, kust peab maha minema. Siin see bussitransport on ikka väga imelik ja kui sa tõesti oled kuskilt mujalt pärit, siis on väga suur võimalus, et sõidad oma peatusest lihtsalt mööda.
 Homme hommikul saan 4 eur eest süüa kell 8.30 ning kella 10 aeg lähen uuesti nende bussidega seiklema. Õnneks nüüd tean täpselt, kust peatusest pean maha minema. Selle võrra kergem.
 - Karoliina

100!

Hei!
 See on minu 100. postitus algusesest peale. Pole palju kirjutada tänesest midagi, sest olen olnud terve päeva oma hotelli toas ja vaadanud sarju ja filme. Seljast nii palju, et see ei ole enam võibolla nii valus kui eile pärast trenni, aga tunnen et siiski see on valus. Enam õnneks pole kõndides eriti valutanud. Päeval on jälle ka pea valutanud ja väike palavik olnud. Ma tõesti ei tea kas peaks minema homme mäkke või mitte.

-Karoliina

Oleks vist pidanud jõuluvanalt paluma kosmodiski!

Hei!
 Olen üsna masendunud praegu. Just nüüd kui selg jäi haigeks, tahaks hullult sõita mäes. Sõit on hakanud ka järjest paremini minema. Täna sain hommikul ainult kolm raja sõitu teha, juba ennem trenni oli selg valus, kuid siiski tahtsin vähemalt mõned sõidud teha ja loodsin, et kui teen hommikul mõned sõidud, siis jõuan veel õhtu poole ka uusi suuski proovida. Ütlesin Pellile, et mul selg valutab ja halb on sõita. Ta saatis mind jõusaali rattaga sõitma. Ennem teist trenni oli selg ikka nii valus, et otsustasin trenni vahele jättä. Lõunaaeg valutas pea päris palju ja läks korraga süda ka pahaks. Ma ei imestaks kui see on siinsest söögist, sest see näeb sada aastat vana välja ja pole üldse hea. Kõik muu hotelli juures on super, aga söök jätab soovida. Ma üldse ei tea kust Suomu sai nii palju raha, et teha nii vinge uus osa hotellile. Siin on jõusaal, kus masinad on kõik tutt-uued ja pooled neist suurte 10 tolliste ekraanidega, kus isegi võimalus telekat vaadata ja saab iPodi ühendada. Siis neil on siin veel spa, kus suur mullivann ning suur bassein. Suured saunad ja veel massaazi ruumid. Kõik mööblid on ka kõige viimased disainid. Neil on isegi siin väga kallis lift majas. Klaas ustega ja puha. Pole veel neid uusi tubasid näinud, aga need ka arvatavasti super vinged. Oleks võinud ju siis selle raha eest panustada natuke mäe pealsetele tuledele. Aga veel vana asja juurde tagasi. No pea on valutanud suht kogu päeva ja kui korra kraadisin näitas väikest palavikku ka. Peale õhtu sööki tegin suusad ära. Panin neljale paarile määrded alla, nüüd on mõlematel uutel suuskadel ka klambrid peal ja kolm kihti määret põhjas. Kui suusaruumist tagasi tulin, siis vaatas mu selja üle Pelli naine, kes on füsioterapeut. Ta ütles, et mul on selja keskosas selgroo juurest paistes, eriti veel paremas pooles ning mõlemas pooles lihases on kramp sees. Tõenäoliselt sellest kukkumisest. Veel ta komenteeris mu alaselja kumerust, et tänu sellele saab selg rohkem koormust. Ravist praegu nii palju, et pean seljal külma peal hoidma ja võtma kolm korda päevas valuvaigistit ning homme õhtul vaatab uuesti kas on paremaks ka läinud. Trenni ta ei soovitanud teha. Loodab, et läheb nüüd paremaks ja et ikkagist saan veel siin olles uued suusad ka ära proovida.
-Karoliina

Hei!
 Tänane hommik möödus kiirusega. Sõitsime super-ged. Pind oli üsna halb ja alguses oli jube sõita uute suuskadega, sest ei usaldanud veel neid. Tuleb välja, et siiski esimene sõit oli mul kõige kiirem. Iga sõiduga läks sõit paremaks. Peab koguaeg veel rohkem usaldama välisjalga ja sõitma veel otsemat liini. Peale trenni magasin. Hommikust saati valutas selg, nüüd see valutab selja keskelt, enam-vähem sealt kust roided ära lõppevad. Mõlemas pooles on, kui katsun, valu. Proovisin teha teises trennis vabasõittu, aga oli nii valus, et läksin ära. Käisin jõusaalis rattaga sõitmas 30min ja tegin veel seljaharjutusi. Ma ei tea kas need on just õiged harjutused, sest mul läks selg nendest veel valusamaks ja need ju rohkem alaseljale. Igatahes homme sõidame 2x suurslaalomit ja vaatan kuidas selg on ja proovin mitte üle pingutada.
-Karoliina

Bumpy ride!

Hei!
 Eile õhtul ei tulnud üldse und ja hommikul oli nii väsinud olla. Õnneks sai peale hommikusööki magada veel poolteist tundi. Siis kui üles ärkasin oli selline tunne nagu oleks õhtu. Õues tuiskas esimese trenni ajal, tuules hakkas natuke külm. Esimestel sõitudel pidi natuke ära harjuma suurslaalomiga. Pole korralikku suurslaalomi trenni ammu teinud. Rada oli raske, sest pind on üsna kehv. Selline pehme ja tuleb sisse palju auke ja künkaid. Sõidust nii palju, et sain natuke jalgu kokku poole. Pean liikuma pöördes ette poole, et ei jääks taha ja suruma veel rohkem välisjalga. Teises trennis tegin ainult kolm sõitu. Pooled korrad kui üleval käisime, siis silusime rada, sest õhtuks oli mägi nii ära sõidetud, et see nägi täiesti masendav välja. Rada oli ka selline, et peab ainult elus püsima. Rajal oli mitu etappi nagu näiteks alguses kiire osa, enam-vähem hea, siis tuli väga auguline, edasi tuli pime osa, kus pidi tõesti peaaegu silmi pingutama, et midagi üldse näha ja lõpus tuli veel puudri sõit. Ei vinge. Tegin kolmandas sõidus paar tagurpidi kukerpalli, õnneks ise olen korras. Pärast natuke oli selg valus, aga see sai suht palju põrutada ka täna aukudes. Pärast kukkumist olin veits nagu shokkis ja tegin veel ühe vaba sõidu. Peale trenni sõitsin hotelli jõusaalis 20min rattaga, tegin seljaharjutusi ning venitasin. Õhtul pärast sööki tegin suusad ka valmis homseks. Homme kavas hommikul vara super-g ja lõunal slaalom.
- Karoliina

2012!

 No hei kõigile Suomu tundrast ja väikse hilinemisega kõigile häid jõule ja head uut aastat! Loodan, et kõik võtavad see aasta oma lubadusi tõsiselt ja suudavad ka need täide viia. Mina iga tahes üritan ja kõvasti.
 Viimase kahe nädalaga on juhtunud nii palju, et õpetasin ühel nädalalõpul Rukal Carmen Piho ja Kevin Padarit. Kogemus oli täiesti uus ja sain tunda, et ega see treeneri amet lihtne pole. Raske on seletada teistele asju, mida ise tead ja kuidas peaks olema. Samas nägin seda, et ega uue asja selgeks õppimine ei tule nii kergesti nagu võiks. Peale seda laupäeva tulid mul Kuusamosse issi ja kaks väiksemat õde. Sõitsime ja bailasime niisama Rukal ringi ning lõbutsesime. Siis jõudiski kätte päev, mil loksusime punase volvoga mööda lumist maanteed Eesti poole. Kahjuks lund ei jätkunud kuni Helsingini. Keskööks olime tagasi sombuses ja soojas Eestis, kus suurelt tuli vastu silt, et hamburger vaid 5 eurot ja pitsa 3 vms. Tore näha vahelduseks sõbralikke hindu. Reedesel päeval ennem jõule sai käidud metsas kuuse järgi ja kuusk ehitud. Paar korda kukkus ümber ka, aga see selleks. Õhtuks tuli natuke märga valget plöga taevast alla. Ei olnud mitte mingit võimalust, et see kestaks jõuludeni. Järgmise päeva koites tuli tõdeda, et see aasta tulevad mustad jõulud. Noh mis seal ikka. Kiru palju tahad, aga lund see ikka taevast alla ei too. Õhtul käis meil jõuluvana. Väiksed olid nii indu täis ja Karl kilkas nagu plika. Sain jõuludeks 3 korda massaazi, mis tasus igati ära, uue arvuti, millel ma just seda postitust kirjutan ja oma Soome perelt rinnavähi uuringuid toetava karbikese, kus sees oli roosa lint, kehakreem ning deodorant. Suured tänud kinkide eest. Samal päeval, aga hakkas pea valutama ning hakkas jälle pihta minu kurikuulus palavik. Seekord siis kestis ''kõigest'' 9 päeva. Täna ei ole enam palavikku olnud, aga peavalu veel natuke on. Palavikuga koguaeg kodus ei istunud. Sai vahepeal suure tormiga mere ääres käidud (pildid tulevad ka kunagi), väga vinged lained oli. Kauaks lõbu polnud, sest kõledalt külm hakkas. Teisipäeval oli arstil käimise voor. Andsin vereanalüüsid ja homme peaks vastuseid kuulma. Kolmapäeval käisime kinos vaatamas super nunnut Saabastega Kassi. Paar päeva läks veel edasi, sai kodus natuke toimetatud. Aasta vahetus oli kindlasti parem kui eelmisel aastal. Seekord ei istunud üksi kodus ega vaadanud ETV-d. Algul käisin tuttavate pool söömas ja hiljem käisin Vibu juures filmi vaatamas. Keskööl vaatasime rakette. Kolmest sain alles voodisse. Kogu eilse päeva veetsin pidžaamades. Nii väsinud olek oli ja üldse ei olnud tahtmist vahetada riideid ning teki seest välja minna. Õhtul jälle ei saanud und. Tänane hommik algas varakult. Lendasime lennukiga Tallinn-Helsingi-Kuusamo. Seekord polnud õnneks pikka ootamist. Ja nüüd siis Suomul. Õhtuse trenni jätsin veel vahele, sest täna pole veel täiesti hea tunne olnud, temperatuur on õnneks püsinud 36.8-36.9. Nüüd aga peab homseks suusad üle vaatama ja magama. Nõlv on kuulduste kohaselt agressiivne ja palju jääkuulikesi.

-Karoliina