10 seconds of pure happiness

 Mul oli mitu korda kavatsus kirjutada siia. Näiteks esimene lumi ja laupäeva hommik, kus kõik ümberringi oli nagu postkaart, tekitas eufooriat ja olin nagu iga aasta, totaalselt õhinas, et lumi on maas. Lõpuks, aga ei jõudnudki kirjutada, sest oli sada tegemist kooli asjadega, linnas käimistega ja muude tegevustega. Lisaks sellele ka arvuti hoolduses.

 Nüüd kui kooli pihta on hakanud, ei ole just kõige eeskujulikumalt maganud. Iga päev olen plaaninud varakult voodisse minna, aga ikka jõuan peale ühtteist ja tulemuseks on see, et järgmine päev magan päeval peale kooli, mis jälle rikub õhtuse une ära. Õnneks nädalavahetuse varsti tulekul ning siis aega oma unerütm korda saada.

 Vaheajal jõudsin ka ujumas ära käia. Algul kui alustasin rinnuli ujumisega, andis selg tunda, kuid siis läksin krooli peale üle ja oli kõik hästi. 1km poole tunniga ujuda ei valmistanud mingeid raskusi ja pool sellest ajast ujusin veel eraldi käsi ja jalgu. Täna, aga tegin midagi riskantsemat ja käisin jooksmas. Algul oli nii mõnus ja kerge. Peale 25 minutit jooksmist tegin ka mõned sprindid. Lihtsalt kirjeldamatu kui võimas oli oma jalgu sirutada ja tunda kiirust. Tundsin, et jooksin kiiremini kui kunagi varem. Kauaks rõõmu ei jätkunud, sest järjest enam hakkas selg ennast meelde tuletama. Praegu annaks küll kõik, et selg terve oleks ja saaksin teha kõike ilma, et peaks kartma seljale liiga tegemist. Homne kehalise tund jälle küsimuse all. Kui seljavalu läheb õhtu jooksul hullemaks, siis jälle minna ei saa. Nüüd, aga kõht on mõnusalt tühi ja lähen suppi nautima!