selja update: seljaravi

Illustreeriv näide sellest, milline näeb välja normaalne selg ja milline
Scheuermanni tõve patsiendil. (Mul endal pole ülemine
küür nii välja ulatuv.
 Probleemi tekitab liiga suur nõgu alaseljas.)

 Juba pikemat aega on meeles mõlkunud, et peaks ära käima seljaarsti juures. Kuu alguses guugeldasin ja leidsin kolm kohta, kuhu minna võiks. Valituks osutus Selja- ja kaelaravi keskus (www.taastusravi.com).

Eile käisin füsioterapeut Jörgen Puis juures. Ukse peale tuli mulle vastu nägus noormees, kes tundus väga asjalik, ei pidanud pettuma. Rääkisin pikalt ja laialt oma probleemist ning sain mõnevõrra ka uusi teadmisi. Varem ei teadnud nii lihtsat selgitust Scheuermanni tõve kohta nagu tema mulle rääkis. Selgroo lülide selgmised osad (need, mis on väljapoole) kasvavad kiiremini ja seesmised (lülide sisemine pool) kasvavad aeglasemini või üldse mitte. Sellest võib siis aru saada, et midagi on mäda. (vt pilti). Lülide vaheline ala jääb väiksemaks või mõnel juhul kaob täiesti ära. Tulemuseks see, et tekivad valud. Lisaks oli mul ka kõige viimane aeg seljaarsti juurde pöörduda. 14-16a vanuseni luud kasvavad ning selles etapis annab veel tekkinud deformatsiooni korrigeerida. Mul on veel võimalus midagi ära teha, kuid kui ma oleks läinud alles 25a sinna, löönud rusika lauale ja nõudnud, et nad mu selja korda teeks, siis oleks mulle öeldud head aega ja sinuga ei anna enam midagi teha.

 Kui selja ''ajalugu'' sai räägitud, uurisime aasta aega tagasi võetud MRT pilti ning siis juba mu kehahoiakut ja seda kas mul on kõik kehaosad sümmeetrias. Vaatlusest selgus, et vasak rangluu on kõrgemal kui parem, õlgadel kergelt samamoodi ning kõige suurem erinevus oli puusades. Vasak puus on normaalne, kuid parem on kõrgemal ning välja poole suunatud. Kui vaatlus tehtud, kontrollis ta veel liikuvust ning raksutas erinevatel viisidel. Ma alati naudin seda, kui seljast vajutatakse need raksud välja ja kõik pinged kaovad. Kergem olla kohe. Lõpetuseks sain mõned personaalsed ja just minu seljale sobivad harjutused/venitused, mis aitavad lülide vaheliste diskide ainevahetuse tööle panna.

Edasine raviplaan? - Esimeseks nö katseajaks on 6 nädalat. Käin iga nädal korra vastuvõtul, kus ta siis väänab, raksutab ja venitab selga. Eilse korra järgi oli seljal kuidagi kergem, kuid õhtuks valutas hoolega (selline ärritus seljas on igati normaalne nähtus, teine asi on see kas ta ka lõpuks soovitud mõju avaldab). Veel rääkisime sellisest seljatugikorsetist, mis siis ''painutaks'' mu õlgu taha, kuid see selgub järgmiseks korraks, kas mina saan seda kasutada. Ikkagist pole mul ülaseljas küür nii suur. Lisaks veel harjutusi teen kord päevas, mis siis peaks seda ainevahetust soodustama.

 Enam ei tundugi olukord nii lootusetu. Seekord on mul usku sellesse, et äkki toimib ja läheb õnneks, kuid alati on võimalus, et ei toimi nagu eelnevatel kordadel tablettide, süstide ja magnetraviga. Mul on siiralt hea meel, et ma võtsin lõpuks selja dilemma ette ning ei jätnud seda tuleviku peale. Jääme positiivseid uudiseid ootama!



(Kui nüüd keegi asjatundja peaks siia sattuma ja lugema, siis ma loodan, et ma midagi valesti ei kirjutanud ega seletanud. Eksimused on inimlikud ning inimene õpib kogu elu. Puudub ju mul veel meditsiiniline teadmistepagas, aga ehk paari aasta pärast ei ütle enam ''veel'', vaid siis juba ''omandamisel'')

Uuendus: Tegin antud harjutused/venitused läbi, selg raksus ja pärast oli hoopis teine tunne. Väga mõnus. Nüüd veel uuem uuendus: öösel magasin väga kehvasti, sest seljal oli uus olukord ning valu kiirgus seljast põlvedesse.

ups and downs ehk lõpuks läheb kõik nii nagu peab

VW Beetle on tüdrukute üks lemmikumaid autosi, tahaks isegi
sellega sõita, kuid kas just roosaga, see on juba teine küsimus. ;)

 Eelmises postitusest jäi natuke mõru järelmaik, kuid nüüd olen omadega juba teises äärmuses tagasi ehk kõik liigub paremuse poole. Suured tänud lugejatele, kes võtsid vaevaks kirjutada midagi positiivset mulle. Siis ikkagist on olemas valgus tunneli lõpus. Nendest kahest ''mustast'' päevast saati olen üsna hästi maganud, hoidnud ennast tegemises. Neljapäeva õhtul käisin tervelt 10km jooksmas, sain tohutu energialaksu ning kõik oli jälle hästi.

Vene keele 2 on ka juba ammune minevik, selle asemel ilutseb mul ekool'is tervelt kolm viite. Kogu eelmine nädal ja eriti veel nädalalõpp, möödus esmaabikoolituse jaoks õppides. 10 loengut kuulata ei ole nalja asi, kuid see eest informatsioon, mida need endas sisaldavad, on eluliselt tähtsad. Laupäeva hommikul pärast väikest testi teooria peale, said läbijad praktilise koolituse ning tunnistus oligi käes.

 Hiljem käisin oma elu esimeses sõidutunnis. Pärast autoosade selgitamist polnud enam närviski ja sõit tundus üpris lihtne, kuid igal heal asjal on ka halb pool. Minu halb pool jõudis kätte teisipäeva õhtul kell kaheksa, kui läksin teise sõidutundi. No ütleme nii, et siduriga sina peal veel ei ole ja kas see lähitulevikus muutub, näitab aeg. Peast käisid läbi mõtted, et ma parem jään eluks ajaks ühistranspordis reisijaks. Veel see nädal on plaanis kaks tundi järjest platsil harjutada ja siis saab isa võtta maanteeametist paberid, et saaks minu juhendaja olla. Võtan autokooli praktilises osas väheke tuure maha ja hakkan omal käel sõidutunnetust õppima.

Rahulolev muie näol pärast Saku
kolmiku võitu.

Minu truu ja ustav sõber.

 Pühapäev möödus võistlustuhinas. Istusin aastase vahe järgi ratta selga. Kartsin hullemat, et selg annab pärast korralikult tunda, kuid õnneks nii ei läinud. Lisaks oma 3,5km maastiku distantsile, sõitsin veel soojenduseks 3,5km seda sama rada ning täiskasvanute distantsil 10km olin issile moraalseks toeks. Kokku tuli 17km singleid ja natuke kiiremaid lõike, trenni poolest oli korralik, keskmine pulss jäi 170-180 vahele. Nüüd veel kannikad kivikõval sadulal hüppamisest valusad, kuid tahtmine on veel paar korda jõuda ennem lume tulekut metsa. Päeva kõige tähtsamaks oli ikkagist oma vanustes ratta distantsilt saadud 2.koht ning 3 ala peale kokku 1. koht. Hurraaa! :D

Saku kolmiku rattapäev 2013

Kui ma alguses seda postitust hakkasin kirjutama, siis oli mul tegelikult plaanis oma seljast väike update kirjutada, aga kuna juttu tuli nii palju, siis ilmub interneti avarustesse sellel teemal jutt homme.

totaalne must auk

 

Mis juhtub siis kui magada vähe, liita sinna juurde trenn ja kool? Juhtub see, mis mind kaks päeva juba kimbutanud on. Totaalne must auk. Lihtsalt mitte millegi tegemiseks motivatsiooni ei ole ja kõik tundub nii tähtsusetu. Lisaks selle stressi, magamatuse ja muu jamaga hakkavad kimbutama isud ja näljahood, no tere talv, miks neid vaja on?!

 Nagu sellest veel vähe ei oleks, pöörduvad kõik võimalikud asja minu vastu. Ehtne näide tänasest vene keele tunnist. Tundi jõudes olin juba tohutult väsinud, sest taga oli 4 tundi ja miski ei tundunud kutsuvam kui voodi. Hakkab siis tund pihta ja mis esimese 5 minuti jooksul juhtub? Saan 2. Halleluuja ja see kukkus ühe lause järel, mis jõudsin öelda. Olen väga hädas selle vene keelega, kõik tundub nii lootusetu ja ei jaksagi enam üritada. Saaks siis natukenegi aru...

 See siis kõigest väike näide sellest, kuidas ma ootan juba nädalavahetust. Kiiresti on vaja muutust, sest muidu läheb olukord veel hullemaks.

music is my passion

Olen korduvalt kirjutanud kuidas mulle meeldib muusika: laulmine ja pillimäng on tegevused, mida ma võin südamest nautida. Siit ka siis mu kauaaegne unistus jätkata kas klaveri õppimist või hoopis alustan kitarri mängimist. Hiljuti otsustasin viimase kasuks, sest mulle tundub, et seda on lihtsam õppida ning mis kõige tähtsam harjutamisel, aeg ja koht ei mängi rolli. Seega sobib mulle ideaalselt kui saan rahulikult oma toas akorde tinistada, keegi ei sega mind ega mina kedagi. Praegu on mul õppimiseks motivatsiooni nii palju, et ajab üle ääre. Loodan, et see nii ka jääb.

 Mis aga pani mind seda postitust kirjutama, oli hoopis laulmine. Juba lasteaiast meeldis mulle hirmsasti laulda ja esineda ning iga nädal ootasin õhinal laulutundi. Siiamaani pole see vaimustus ära kadunud, kuid kahjuks mingil määral soiku jäänud ja paraku olen natuke roostes. Kuna gümnaasiumis saab muusikatundides laulda parimal juhul kaks laulu ja minu jaoks see laulmisjanu ei rahulda, siis käisin kevadel ette laulmas, et saaksin liituda kooriga. Tagaside oli, et mul on väga suure ulatusega hääl - võin laulda nii madalat kui ka kõrget. 

 Sellega jõuame siis tänasesse, esimesse koori tundi. Esmalt laulsime hääled soojaks ja siis läks häälte järgi gruppideks jaotamine. Alguses läksid juba kõrgemad hääled ära ja alles jäid madalamad (ridade vahelt lugedes: lootsin pääseda kõrgemate sekka). Lõpuks õpetaja saatis mind kõige madalama hääle gruppi ja tundsin nagu mulle oleks ülekohut tehtud. Ma tean, et see on lapsik ja on vaja ka neid, kes laulaks madalamalt, kuid isiklikult tunnen praegusel hetkel, et sinna ma ei sobi ja ikka tahaks kõrgemalt laulda. Selle aasta suursündmus kooriga on laulupidu ja lauldes täna neid minu jaoks täiesti tundmatuid laule, tundisin ma, et tegin vale otsuse üldse koori kasuks otsustades. Arengu ruum on suur ning selleks, et seda alumist häält välja laulda, peab kõvasti tööd tegema. 

 Minu muljed siis sellel teemal. Nautige muusikat! :)

jooksutar kitarriga

Tegus nädalavahetus on möödas. Laupäeval käisin natukene taskuraha teenimas, 5h koristamist oli päris ränk, aga võrreldes esimese korraga kui käisin, siis vahe on tuntav ja olen füüsiliselt tugevam. Lõpuks ei ole nii kurnatud. Koju jõudes olin tubli ja tegin kõik võimalikud kodused tööd ära. Paar nädalat võib ju nii teha, hiljem enam nagunii viitsimist ei ole. 

 Seni päeval tehtu ei olnud võrreldav õhtusega. Sain esimest korda käed külge kitarrile. Alguses oli tutvus arglik, aga juba mingi aja pärast hakkasid suhted soojenema. Ei puudunud ka kivid ja kännud meie teelt, nimelt suutsin esimese keele juba ära lõhkuda. Täna saime juba sõbraks ja kui nii edasi läheb, siis järgmise nädala lõpuks suudan pinistada nagu vana kala. Ainuke miinus on, et sõrmed ja ranne on hellad. But... No pain, no gain!

Tänase päeva (pühapäev) suur sündmus oli SEB sügisjooks, millest ka ise osa võtsin. Algul ei olnud plaanis minna, sest registreerimisega jäin hiljaks, kuid õnneks sain emme eks-töökaaslase numbri. Täna jooksin Sergei nime all, privet teile kõigile! Jooksuga jäin rahule, ei olnud just kõige värskemas vormis, kuid tempot tegime kõvasti. Tõenäoliselt polegi varem kunagi nii kiiresti 10km jooksnud. Joostud aeg 1.10:55 ja oma vanuste seas 54. ning üldkokkuvõttes 4431. Kui jooksu algus ja u 6 km-ni läks ludinal, siis edasine tempo tegemine muutus juba raskemaks. Viimased kaks kilomeetrit oli ka tõuse, rahvast palju, teed kitsad ning pidevad kiirendamised. Nii raske oli, et mõtlesin, et lõpetan tee ääres maas seal juba lebava mehe kõrval, kuid suutsin vastupidada. Finishi koridoris leidsin endast veel viimased jõuvarud ja hakkasin kiiremini kerima, kuid saatuslikuks sai lõpusirge spurt. Vot siis oli mul keel vestil ja omadega täiesti läbi. Kulgesin rahulikult läbi finishi. Tehtud! Minu esimene pikamaajooks, olen väga rahul ja andsin endast täna kõik. Nüüd ei muud kui peab püüdlema uute eesmärkide poole ja selleks oleks 21km ehk poolmaraton.

mida inimesed ka ei teeks kuulsuse nimel

  Ehk järgmine Rebecca Black on jahtimas odavat kuulsust. Head nädalavahetust!

Ylvis - The Fox

kuidas vorm on?

 Täna oli vähe lõdvem päev koolis spordipäeva näol ja õige ka, niigi käisime juba pühapäevast koolis. Kui eelmine aasta ei osalenud minu mäletamist mööda, siis see aasta tegin kõik alad kaasa või nii palju kui neid oli. 

 Päev algas kerge JJ street tantsu soojendusega, mis osutus väga populaarseks nooremate seas, kuid mitte nii väga vanemate. Edasi tuli pendelteade. Jooksin esimest vahetust - stardis jalg värises all nagu varsal ja ei õnnestunud minek just kõige paremini. Jooksus jäi natuke veel varu. Kogu teate ajal kukkus meil kaks korda pulk maha ehk kaotasime oma esi kolmiku koha. 

 Teisena tegime midagi uut - topis jänni pallivise või midagi selle laadset. Seal viskasin gümnaasiumi tüdrukutest teise tulemuse 17.10. Edasi juba jooksurajale ja 100m. No kuidas käituda, kui ei ole 2 aastat vähemalt ajale jooksnud ja loota ei oska midagi? Ennem starti andis alaselg ka juba päris kõvasti tunda. Ajaks seekord siis 15.88. 

Päeva viimaseks alaks jäi kaugushüpe. Mitte kunagi ei saa oma sammu õigeks või siis tuleb mõni muu viga sisse. Nii ka seekord. Esimene hüpe oli päris hea, aga kukkusin taha. Teisel katsel läksid jalad sassi ja lõpuks sain kirja hädised 2.86m. Nii halvasti hüppasin viimati algkoolis. Ei oska nüüd öelda palju eilne õhtune jõusaalis korralik pumpamine tulemusi mõjutas, aga vähemalt sain natukene oma võimetest aimu. Nüüd ootaks veel kooli cooperit ja siis juba saaks näha kuidas vorm on võrreldes Soomes joostud tulemustega.

 Viimased päevad on üllatavalt soe ilm olnud. Peab võtma viimast, kes teab kauaks seda jagub. Päike ja midagi rahulikku kuulamiseks juurde - The xx. Enjoy!

väljakutsed

Täna saime eesti keele tunnis üsnagi teistsuguse ülesande. Pidime moodustama grupid ning iga grupi ülesandeks on luua vabalt valitud teemal blogi ning jätkata sinna kirjutamist kursuse lõpuni ehk maakeeli aasta lõpuni. Alguses tundus mõte kohutav ja mitte teostatav, aga praeguseks kui olen juba natuke sellega tegelenud, siis ei tundugi asi nii hull ja äkki saab meist asjagi. Grupis on meid seitse ning teemaks on meil filmid. Arvustame, kirjutame lühikokkuvõtteid ja kõike, mis filmiga seoses pähe tuleb. It's going to be fun! (kui blogi juba üleval, promon seda siin ka!)

 Kuna selle blogiga keskendume ühele valdkonnale ja ennem teema valikut mõtlesin ise erinevaid teemasid millest kirjutada. Ideesid on palju ja võiksin neid siingi rakendada, kuid ei oska kuidagi alustada. Mõte sinna suunas on tegelikult juba liikunud juulist saati, vaja oleks veel peale hakkamist. Edaspidi katsun paika panna endale kava, mille alusel siis oleks kindlad nädalapäevad, kus mingist teemast juttu tuleks. Seni kuni idee idaneb, proovin siia sagedamini kirjutada. 

 Natuke tänastest tervislikest ampsudest ja tegudest

Hommikusöök: kaerahelbepuder keedetud vee ja piimaga. Maitseks maapähklivõi + kaneel (poleks kunagi arvanud, et hakkan pähklivõid sööma, aga pudru sees annab päris huvitava maitse)

Trenn: koolis kaks viimast tundi olid kehaline. Seal palju ei liigutanud, nahk isegi ei saanud märjaks. Pärast tundi jooksin meie kodu lähedal asuva Mt. Saku mullamäe juurde ja tegin u 40 sek spurte mäkke x8, lõppu veel lõdvestav kõnd ja venitus. Kokku tuli ajaliselt 1h 45min.

Kütus pärast trenni: maitsestamata jogurt + vaarika toormoos + linaseemned. Väga hea, moos teeb piisavalt magusaks, suhkrut pole vaja lisada. Korra olen ka odrajahust ise tehtud karaskit juurde purustanud ja vot siis oli see amps täiuslik.

 Igapäevaselt ei tasuks unustada tarbida vedelikku vähemalt 1,5l, soovitatavalt vee vormis, kuid tee ja must kohv ilma suhkruta on ka väga viis valikud.

 Tänaseks lõpetan, lähen higistan saunas natuke ja siis juba voodisse väga tühje patareisid laadima. Kusjuures väsimus oli täna nii suur, et silmi pöörata ei saanud, sest valus oli. Head ööd!

koos septembri ja kooliga hakkas kõle ja vihmane sügis

 Blogist eemal olles on möödunud jälle paar kuud. Vahepeal sai ka pool Euroopat läbi reisitud, nauditud sooja merd ja kõrvetavat kuumust. Praegu ei ütleks kummalegi ära. Lõdisen siin arvuti taga oma toas, võimalikult paksult riides, tekk ümber ja tee tass käes ning vaevlen une puuduses. Üks korralik uni oleks väga vajalik. 

 Juba augusti alguses ootasin, millal ükskord küll kool hakkaks ja saaks tagasi selle iga päevase rütmi. Ise endale mingi rutiini loomine ei ole päris see. Kui sul on kool, töö või mõni muu kohustuslik tegevus, siis ei anna sellest kuidagi eemale viilida, ükskõik kui väsinud sa ka poleks. Tuleb minna! Just sellepärast ootasin kooli, et saada tagasi see kindel rutiin ja rütm. Esimene kooli päev möödus ja nüüd küll tahaks koju jääda. Raske on uute kellaaegadega kohanemine. Sellest ka siis unepuudus.

 Selle kooli aasta, eriti veel esimese poolaasta, olen endale lausa ahminud kohustusi. Lisaks tavalistele tundidele koolis, ootab mind autokool. Lükkaks seda edasi ja edasi, sest kogemust autoga sõitmisest on täpselt ükskord, aga tuleb silmad kinni pigistada hirmude ees ja see ära teha. Parem praegu üksasi kaelast ära saada. See sügis hakkan uuesti ka ujumistrennis käima. Praeguse tunniplaani järgi peaksin s 3 korda nädalas saama käia. Lisaks ujumistrennile katsun kaks korda nädalas ka jõusaali jõuda. Valikaineteks võtsin koori (jess saab laulda), matemaatika praktikum (kohustuslik), TÜ teaduskoolist psühholoogia kursus ja võibolla võtan ka jõusaali kursuse, aga see nüüd selgub varsti. 

 Ammu olen juba vaikselt seda mõtet peas veeretanud, et tahaks jätkata klaverit või hoopis õppida kitarri. Muusikakoolile aega ei jääks, seega tundus vahepeal asi täiesti lootusetu, aga nüüd olen nõuks võtnud, et kui järgmine kord saab tööl ära käidud ja palk käes, siis ostan endale kitarri. No vot selline lugu siis. Hakkan kitarri õppima. Abiks Indrek ja youtube. Ehk saab minust asja kui viitsimist jagub. Praegu küll motivatsioon laes ja ei suuda ära oodata aega kui käed kitarrile külge saan.

 Eelmisest nädalast olen ka proovinud rohkem enda psüühilise minaga tegeleda ja natuke ka abi saanud. Kunagi kui julgust, kirjutan sellest lähemalt. Seniks aga võin öelda, et olen teinud nädalaga edusammud ja teatud perspektiiv on muutunud. Sellest lähtuvalt on nüüd lähi päevade eesmärk helistada füsioterapeudile ja panna aeg kirja. Parem küsida asjatundjalt mida täpselt teha tohin ja mida mitte ning jätkata spetsialisti juures käimist edaspidi kontrollis.

 Kuulmiseni ja head septembrit!