About Me

My photo
Saku, Estonia
Eesti mäesuusataja, juunioride koondises. 2010 aasta sügis olin elu parimas vormis ja tulevik näis paljulubavana, kuid siis tegin ühe vale otsuse, mille tulemusena oli paar õnnestumist, kuid enamjaolt ebaõnnestumised ja allakäik sai pihta. 2012 sügisel olin sunnitud tuurid maha võtma, sest olen ravimatu seljavigastusega kimpus. Iga päevaselt üritan rohkem koolile keskenduda, pead püsti hoida ja jätkata võitlemist. Loodan oma vigadest õppida ja ehk kunagi uuesti sportida. Never say never!

Saturday, August 30, 2014

viimane kooliaasta saab olema täis lund ja suuskamist




Minu viimasest sissekandest on möödas piinlikult pikk aeg. Elus toimus väikene kannapööre, kõik oli järsku uus ja huvitav, polnud enam mahti kirjutada üles oma tegemistest ning blogi jäi tahaplaanile. Vahepeal olen palju näinud ja läbi elanud. On olnud tohutult palju põnevaid ja õnnelikke hetki, mis ei ole  otseloomulikult möödunud ka raskete ja halbade aegadeta. Kokkuvõtvalt võin öelda, et vahepeal on toimunud elu.

 Nüüd aga asun asja kallale. Miks mul tuli üldse mõte uuesti kirjutada? Ma tunnen, et see on justkui minu kohustus. Just nimelt...kohustus, mis käib käsikäes mäesuustamisega. Tuleb välja, et vähemalt see hooaeg saab olema mul mäepäevi rohkem kui kakskümmend. Sellest lähtuvalt saan ehk julgemalt väita, et jah ma olen sportlane.

Augusti keskel sain pakkumise, et võiksin pakkida ühel oktoobri sügisesel päeval oma kotid, istuda lennukile ja panna ajama Austria poole, kus ees ootaks mind lumised mäetipud ning päevad täis higi, valu, naeratust ja puhast mõnu treeningutest. Pakkumist kuuldes hakkas mõte kohe tööle. Kas poleks tore veeta kuuaega alpides suusatades, teha trenni, kohtuda uute inimestega ning nautida sealset elu... hell yeah! Ei pidanud kaua järele mõtlema, minu vastus oli kindel jah. Olgugi, et koolis läheb kuuaega raisku ja pean need neli nädalat üksinda kulutama ajurakke ning valama pisaraid, et küll on raske ja kuidas ma küll nii peaksin gümnaasiumi kullaga lõpetama... Aga tuleb läheneda asjale positiivsest küljest! Ma ju olen tubli tüdruk, olen varemgi puudunud pikalt õppetööst ning suutnud järeltööd suurepäraselt sooritada. Miks peaks siis seekord erand olema? Motivatsioon nii õppimiseks kui ka spordi tegemiseks on praegu igaljuhul olemas. Ettevalmistused laagriks on praegu täies hoos. Kui juba ükskord selline laager ette võtta, siis ikka korraliku eelneva kodutööga. Nii palju võin mainida, et oma ala spetsialiste külastasin üldtreeningu ja toitumise osas. Algus oli vaevarikas, kuid nüüd on rattad veerema lükatud ja edasi ei muud kui jõudu ja tervist mulle.


- Karoliina 



pilt: http://www.theequinest.com/natural-beauty/


Tuesday, November 19, 2013

sportlase ABC ning teiste vigadest õppimine




Täna sattusin väga õpetliku artikli peale, mille lugemine peaks olema igale sportlasele kohustuslik. Artikli leiad siit: Rumal sportija lõpetab südame rütmihäiretega.

Ma ei hakka kedagi sundima seda lugema, kuid kui vähegi oidu peas, siis viskad pilgu peale. Sõnade kasutus võib tunduda karmina ning haavatavana, kuid see on karm reaalsus ning parem teha kõik tagamaad kohe puust ja punasest ette, ennem kui hilja. Ehk ei tahaks kuulda selliseid vabandusi, et kui keegi nüüd treenib tippsportlase tasemel, olles ise suure füüsilise koormusega varem minimaalselt kokku puutunud, ja treeningud ei ole tasakaalus (liiga palju kas aeroobset või anaeroobset treeningut), siis peaks kõigile selge olema, et ülekoormus on vältimatu. Lisaks on eelpool mainitud artiklis ära toodud kui kergesti ikka ülekoormus võib tekkida (!!!!! ÜKS PÄEV). Juba ühe päevaga on selline olek võimalik saavutada.

Moraal: tasa sõuad, kaugele jõuad - treeningutes tõsta koormusi järkjärgult, kuula oma keha ning vaata oma treeningkava ratsionaalse pilguga üle. Võimalusel täida kasvõi treeningpäevikut. Kui ise objektiivseks jäämisega hakkama ei saa, siis soovitan kindlasti spordiarsti juures ära käia.

Ei tahtnud nüüd oma tekstiga kedagi solvata, haavata või mingil muul moel häirida. Kõik on puhas tõde, seda enam, et ainuüksi Eestis on viimastel aastatel surnud ära mitmeid noorsportlasi just nimelt ülekoormusest tingitud südame rütmihäirete tõttu. Sellest ka siis minu tulised tunded antud teemal.





Teine oluline seik, millest oli plaanis varem kirjutada, on toitumine.
Sattusin delfi.ee vahendusel Ott Kiivikase loengu peale, mis räägib sportlase toitumisest. Eelkõige on see loeng keskendunud kestvusmaa jooksjatele, kuid üksühele saab enam-vähem kõike ülekanda. Veel enam, enamus näited toob ta just kehakulturismi põhjal ehk jooks ja kulturism - ei ole ju samad alad, aga toitumise tõed kehtivad ikkagist. Kõige huvitavam fakt, mis meelde jäi oli, et kui tekivad tugevad krambid (ei saa enda puhul vist sama kasutada), siis sega pool teelusika täit soola vee sisse ning joo ära. Leevendus peaks saabuma mõne minutiga. Ehk seda varianti saab kasutada siis kui treeningul meeletult higistad, mille tulemusena keha viib ohtralt vajalikke mineraalaineid organismist välja, sealhulgas ka naatriumi. Tulemuseks tekivad krambid.

Kui aega saad, siis kuula loeng ära. Mina näiteks tegelesin samal ajal hoopis muu tegevusega, kuid kuulasin tähelepanelikult. Väga huvitav oli.
Link videole siit: TREENI TARGALT: sportlase toitumine

Monday, October 28, 2013

puhkus: passiivne vs aktiivne


 Kõik inimesed, kes vähegi elanud stressi rohkemat elu või treeninud meeletult palju, tunnevad mingi ajapärast, et puhkus on teretulnud. Ongi käes aeg puhkuseks ja seisad järgneva dilemma ees, kuidas puhkuseks planeeritud aega kõige efektiivsemalt ära kasutada. Niisiis jõuamegi kahe erineva võimaluseni kuidas puhata: aktiivne ja passiivne puhkus.



Mida endast kujutavad aktiivne ja passiivne puhkus?

 Passiivse puhkusega on ilmselt kõik tuttavad. Nii olen ka mina. Nagu sõnast passiivne võib järeldada, siis sellise puhkuse ajal enamasti vedeletakse ning füüsiline aktiivsus on nulli lähedane. Isiklikult tunnen, et päeva jagu võib nii puhata, kuid kui niimoodi pikemalt laiselda, on sellest rohkem kahju kui kasu. Kui lihased ei kasutata liikumiseks üldse, siis need kipuvad pingesse minema ning füüsilinevorm võib selle läbi kannatada. Kindlasti vali passiivne puhkus juhul, kui treenid pidevalt suure intensiivsusega.




 Aktiivne puhkus tähendab seda, et otseselt treeningutest ei loobuta ning "vabadel" päevadel liigutakse/treenitakse madala intensiivsusega. Kui oled juba mitu päeva treeninud järjest, lihased valusad, vaevab üleüldine väsimus - siis keha annab märku, et vajab puhkust. Minnes pikale kõnnile, hüpates basseini, tegele joogaga, venita (sobib ükskõik milline aeroobne tegevus. Peaasi, et pulss ei tõuseks kõrgemale kui 130 lööki/min. Ka jõusaali treening sobib taastumiseks. Näiteks teed harjutusi poolte raskustega või vähem seeriaid/kordusi.) ehk teisisõnu treenides tavalise koormuse asemel oluliselt väiksemaga, saab keha vajaliku puhkuse. Kaasa aitab kindlasti see kui suunata meeled lainele, et tegemist ei ole treeninguga kuivõrd hoopis aktiivse vabaaja veetmise võimalusega.



Millest selline teema valik ja kuidas hakkan seda edaspidi rakendama?
 Esimest korda tutvusin terminitega siis, kui kirjutasin oma 10.kl uurimistööd "Noorsportlaste vigastused." Tookord ei teinud teadmisega palju targemat, kuid nüüd olen otsustanud olla iseenda katsejänes ning proovida ära kumb variant mulle rohkem sobib, sest passiivselt puhates jääks nagu midagi puudu. Põhieesmärk on siiski tervislik heaolu ning loodan seeläbi ka oma vormi parandada. Esimesel korral rakendasin sellist taastumist Leedus laagris olles, kui viimasel päeval olin tohutult väsinud. Lahkusin mäelt vara, vahetasin riided, pakkisin asjad kokku ning läksin jooksma. Joosta jõudsin 15 min ja edasi kõndisin, sest tundsin, et kui oleksin rohkem pingutanud, siis oleks olnud oht ületada ime õhuke piir treeningväsimuse ja ülekoormuse vahel. Järgmisel päeval oli enesetunne juba kordi parem ja kindlasti aitas kaasa ka öösel 10h und. Eile kui veetsin oma ''vaba'' päeva, käisin pikal kõnnil. Ei midagi kurnavat. Täna pole märkigi sellest, et oleksin äsja veetnud neli pikka päeva mäel. 

Veel aktiivse puhkuse headest külgedest... 
 Aktiivne taastumine aitab haigeid lihaseid uuesti üles ehitada ning kurnatusest võitu saada. Samal ajal suureks plussiks on see, et põletad kaloreid ning hoiad oma ainevahetuse töös.

Kui aga juhtub nii, et sul ei ole palju enesekontrolli ning kuidagi ei suuda rahulikult võtta treenides, võib see olla märk ületreenimis sündroomist (kui tunned, et väide kehtib sinu kohta, siis uuri sümptomeid siit: Ületreenimis sümptomid ) ning targem oleks otsustada passiivse puhkuse kasuks.

Ma siiralt loodan, et minu blogi lugeja sai juurde uusi teadmisi ning leiab endale just sobiva puhkuse viisi edaspidiseks. Lähtuge oma enesetundest ning ärge ületreenige!