ups and downs ehk lõpuks läheb kõik nii nagu peab

VW Beetle on tüdrukute üks lemmikumaid autosi, tahaks isegi
sellega sõita, kuid kas just roosaga, see on juba teine küsimus. ;)

 Eelmises postitusest jäi natuke mõru järelmaik, kuid nüüd olen omadega juba teises äärmuses tagasi ehk kõik liigub paremuse poole. Suured tänud lugejatele, kes võtsid vaevaks kirjutada midagi positiivset mulle. Siis ikkagist on olemas valgus tunneli lõpus. Nendest kahest ''mustast'' päevast saati olen üsna hästi maganud, hoidnud ennast tegemises. Neljapäeva õhtul käisin tervelt 10km jooksmas, sain tohutu energialaksu ning kõik oli jälle hästi.

Vene keele 2 on ka juba ammune minevik, selle asemel ilutseb mul ekool'is tervelt kolm viite. Kogu eelmine nädal ja eriti veel nädalalõpp, möödus esmaabikoolituse jaoks õppides. 10 loengut kuulata ei ole nalja asi, kuid see eest informatsioon, mida need endas sisaldavad, on eluliselt tähtsad. Laupäeva hommikul pärast väikest testi teooria peale, said läbijad praktilise koolituse ning tunnistus oligi käes.

 Hiljem käisin oma elu esimeses sõidutunnis. Pärast autoosade selgitamist polnud enam närviski ja sõit tundus üpris lihtne, kuid igal heal asjal on ka halb pool. Minu halb pool jõudis kätte teisipäeva õhtul kell kaheksa, kui läksin teise sõidutundi. No ütleme nii, et siduriga sina peal veel ei ole ja kas see lähitulevikus muutub, näitab aeg. Peast käisid läbi mõtted, et ma parem jään eluks ajaks ühistranspordis reisijaks. Veel see nädal on plaanis kaks tundi järjest platsil harjutada ja siis saab isa võtta maanteeametist paberid, et saaks minu juhendaja olla. Võtan autokooli praktilises osas väheke tuure maha ja hakkan omal käel sõidutunnetust õppima.

Rahulolev muie näol pärast Saku
kolmiku võitu.

Minu truu ja ustav sõber.

 Pühapäev möödus võistlustuhinas. Istusin aastase vahe järgi ratta selga. Kartsin hullemat, et selg annab pärast korralikult tunda, kuid õnneks nii ei läinud. Lisaks oma 3,5km maastiku distantsile, sõitsin veel soojenduseks 3,5km seda sama rada ning täiskasvanute distantsil 10km olin issile moraalseks toeks. Kokku tuli 17km singleid ja natuke kiiremaid lõike, trenni poolest oli korralik, keskmine pulss jäi 170-180 vahele. Nüüd veel kannikad kivikõval sadulal hüppamisest valusad, kuid tahtmine on veel paar korda jõuda ennem lume tulekut metsa. Päeva kõige tähtsamaks oli ikkagist oma vanustes ratta distantsilt saadud 2.koht ning 3 ala peale kokku 1. koht. Hurraaa! :D

Saku kolmiku rattapäev 2013

Kui ma alguses seda postitust hakkasin kirjutama, siis oli mul tegelikult plaanis oma seljast väike update kirjutada, aga kuna juttu tuli nii palju, siis ilmub interneti avarustesse sellel teemal jutt homme.