koos septembri ja kooliga hakkas kõle ja vihmane sügis

 Blogist eemal olles on möödunud jälle paar kuud. Vahepeal sai ka pool Euroopat läbi reisitud, nauditud sooja merd ja kõrvetavat kuumust. Praegu ei ütleks kummalegi ära. Lõdisen siin arvuti taga oma toas, võimalikult paksult riides, tekk ümber ja tee tass käes ning vaevlen une puuduses. Üks korralik uni oleks väga vajalik. 

 Juba augusti alguses ootasin, millal ükskord küll kool hakkaks ja saaks tagasi selle iga päevase rütmi. Ise endale mingi rutiini loomine ei ole päris see. Kui sul on kool, töö või mõni muu kohustuslik tegevus, siis ei anna sellest kuidagi eemale viilida, ükskõik kui väsinud sa ka poleks. Tuleb minna! Just sellepärast ootasin kooli, et saada tagasi see kindel rutiin ja rütm. Esimene kooli päev möödus ja nüüd küll tahaks koju jääda. Raske on uute kellaaegadega kohanemine. Sellest ka siis unepuudus.

 Selle kooli aasta, eriti veel esimese poolaasta, olen endale lausa ahminud kohustusi. Lisaks tavalistele tundidele koolis, ootab mind autokool. Lükkaks seda edasi ja edasi, sest kogemust autoga sõitmisest on täpselt ükskord, aga tuleb silmad kinni pigistada hirmude ees ja see ära teha. Parem praegu üksasi kaelast ära saada. See sügis hakkan uuesti ka ujumistrennis käima. Praeguse tunniplaani järgi peaksin s 3 korda nädalas saama käia. Lisaks ujumistrennile katsun kaks korda nädalas ka jõusaali jõuda. Valikaineteks võtsin koori (jess saab laulda), matemaatika praktikum (kohustuslik), TÜ teaduskoolist psühholoogia kursus ja võibolla võtan ka jõusaali kursuse, aga see nüüd selgub varsti. 

 Ammu olen juba vaikselt seda mõtet peas veeretanud, et tahaks jätkata klaverit või hoopis õppida kitarri. Muusikakoolile aega ei jääks, seega tundus vahepeal asi täiesti lootusetu, aga nüüd olen nõuks võtnud, et kui järgmine kord saab tööl ära käidud ja palk käes, siis ostan endale kitarri. No vot selline lugu siis. Hakkan kitarri õppima. Abiks Indrek ja youtube. Ehk saab minust asja kui viitsimist jagub. Praegu küll motivatsioon laes ja ei suuda ära oodata aega kui käed kitarrile külge saan.

 Eelmisest nädalast olen ka proovinud rohkem enda psüühilise minaga tegeleda ja natuke ka abi saanud. Kunagi kui julgust, kirjutan sellest lähemalt. Seniks aga võin öelda, et olen teinud nädalaga edusammud ja teatud perspektiiv on muutunud. Sellest lähtuvalt on nüüd lähi päevade eesmärk helistada füsioterapeudile ja panna aeg kirja. Parem küsida asjatundjalt mida täpselt teha tohin ja mida mitte ning jätkata spetsialisti juures käimist edaspidi kontrollis.

 Kuulmiseni ja head septembrit!