jooksutar kitarriga

Tegus nädalavahetus on möödas. Laupäeval käisin natukene taskuraha teenimas, 5h koristamist oli päris ränk, aga võrreldes esimese korraga kui käisin, siis vahe on tuntav ja olen füüsiliselt tugevam. Lõpuks ei ole nii kurnatud. Koju jõudes olin tubli ja tegin kõik võimalikud kodused tööd ära. Paar nädalat võib ju nii teha, hiljem enam nagunii viitsimist ei ole. 

 Seni päeval tehtu ei olnud võrreldav õhtusega. Sain esimest korda käed külge kitarrile. Alguses oli tutvus arglik, aga juba mingi aja pärast hakkasid suhted soojenema. Ei puudunud ka kivid ja kännud meie teelt, nimelt suutsin esimese keele juba ära lõhkuda. Täna saime juba sõbraks ja kui nii edasi läheb, siis järgmise nädala lõpuks suudan pinistada nagu vana kala. Ainuke miinus on, et sõrmed ja ranne on hellad. But... No pain, no gain!

Tänase päeva (pühapäev) suur sündmus oli SEB sügisjooks, millest ka ise osa võtsin. Algul ei olnud plaanis minna, sest registreerimisega jäin hiljaks, kuid õnneks sain emme eks-töökaaslase numbri. Täna jooksin Sergei nime all, privet teile kõigile! Jooksuga jäin rahule, ei olnud just kõige värskemas vormis, kuid tempot tegime kõvasti. Tõenäoliselt polegi varem kunagi nii kiiresti 10km jooksnud. Joostud aeg 1.10:55 ja oma vanuste seas 54. ning üldkokkuvõttes 4431. Kui jooksu algus ja u 6 km-ni läks ludinal, siis edasine tempo tegemine muutus juba raskemaks. Viimased kaks kilomeetrit oli ka tõuse, rahvast palju, teed kitsad ning pidevad kiirendamised. Nii raske oli, et mõtlesin, et lõpetan tee ääres maas seal juba lebava mehe kõrval, kuid suutsin vastupidada. Finishi koridoris leidsin endast veel viimased jõuvarud ja hakkasin kiiremini kerima, kuid saatuslikuks sai lõpusirge spurt. Vot siis oli mul keel vestil ja omadega täiesti läbi. Kulgesin rahulikult läbi finishi. Tehtud! Minu esimene pikamaajooks, olen väga rahul ja andsin endast täna kõik. Nüüd ei muud kui peab püüdlema uute eesmärkide poole ja selleks oleks 21km ehk poolmaraton.