poliitika: tundmatus kohas pea ees vettehüpe

Juba mitmendat korda tulevad muru niites head mõtted, mille üle mõtiskleda ja nii polnud ka seekord erand. Seekord hakkasin siis mõtlema sellest, kui mul oleks praegu hääleõigus. Isegi kui mul pole jäänud täisealiseks saamiseni rohkem kui 5 kuud, siis ikkagist on poliitika minu jaoks tundmatu pärusmaa. Võibolla on selles süüdi need kaks aastat kui Soomes elasin ja jäin ilma ühiskonna õpetuse tundidest, seega ei saa kõigi minuealiste noorte eest rääkida.

 Oletame, et saakski tõeseks see, et alates 16. eluaastast oleks igal Eesti kodanikul õigus hääletada ja homme peaksin minema hääletama. Mina, kui kohusetundlik eestlane, tunneksin vajadust anda oma panus Eesti riiki, kuid kuidas ma seda peaksin tegema kui poliitika on mulle sama võõras kui elu Siberis. Kas ma peaksin valima erakonna, mis reklaamib ennast kõige säravamate plakatitega või erakonna, kes annab võimalikult palju asju ''tasuta'' inimestele. Veel enam, kuidas ma peaksin otsustama, millist kanditaati valida.

 Olen terve oma elu kuulnud sõprade ja perekonna seas, kuidas Keskerakonda maha laidetakse ja kuidas soosingus on venelased. Ilmselgelt ma ei saa selle erakonna poolt hääletada. Järgmiseks Reformierakond. Hiljutise skandaali põhjal, millese pole täielikult süvenenud, tundub ka oravate poolt hääletamine vale. Üle jäävad Sotsid, Rohelised, Isamaa ja Res Publica liit ja veel mõned vähem tuntumad. Jälle seisan dilemma ees, sest nende erakondade kohta ei tea ma suurt midagi.

 Nagu järeldada võib, ei poolda ma veel nii noortele hääletamis õiguse andmist. Ma ei hakka siin kohal väitma, et kõik noored ei tunne ennast poliitikas kodus ja ei oska iga kell kaasa rääkida. Lisaks tänapäeva noored on väga targad. Kuid siiski, kui mina peaksin selle otsuse tegema, siis alates 16. aastased noored ei peaks veel hääletama. Mina tunnen, et ma pole veel selliste otsuste tegemiseks piisavalt küps.

 Minu jaoks tähendab poliitika kõrgete panustega ja väga raskete reeglitega mängu, kus pinnale jäävad kõige kavalamad ja osavamad. Selle jälgimine ja mõistmine võtab aega!

Ma tõesti loodan, et teistel on olnud ühiskonna õpetusest kasu ja nad ei tunne ennast selles valdkonnas nii võõralt nagu mina.

miks kantakse võimalikult palju riideid trenni tehes seljas

 Olen alati mõelnud jõusaalis käies, miks inimesed kannavad nii palju riideid seljas. Mõnel on peal kapuutsiga pusa, mõnel lisaks pusale veel pikad dressid. Kas nii paljude riiete kandmisel on ka mingisugust kasu?

 Nii siis mõtlesin eile, et kas tõesti on põletatavate kalorite hulk suurem siis, kui riideid on võimalikult palju ja higi voolab ojadena ning kuidas saaks ise sellest kasu lõigata. Hakkasin asja uurima ja leidsin ühe väga asjaliku artikli.

 Põhimõtteliselt ei pea see fakt paika, et dressides trenni tehes kaotab rohkem kaloreid. Küll aga higistades nii palju, kaotab organism tohutult vett, mille tulemuseks võibki olla lühiajaline kaalu kaotus. Kahjuks uuesti vett tarbides tuleb kõik ''kaotatud'' kaal tagasi. Isegi kui tulemus püsima jääb, on lihastes vähem vett, seega ka lihasmass väiksem, kuid rasvaprotsent endine. Antud meetodit kasutavad maadlejad, poksijad jne, kellel vaja ennem võistlust kiiresti õigesse kaalu saada.

 Mis siis ikkagist kasu on nende riiete koorma kandmisest? Näiteks kui õues on külm ilm, siis püsib lihas soe ning vigastuste risk on väiksem tehes sprinte või äkkilisemaid liigutusi ning sörkides on lihtsalt soe olla, ei hakka külm. Sama kehtib ka soojendust tehes ja miks sportlased kannavad näiteks kergejõustike võistlustel soorituste vahepeal soojendusdressi - ikka selleks, et lihas püsiks soe.

 Kuidas siis saaks ikkagist treeningust rohkem kasu lõigata ja rohkem kaloreid põletada? Ei ole vaja raketiteadlast, et seda teada saada. Võti peitub rohkemas liikumises ning treeningu intensiivsuses. Näiteks kui sa tahaksid sörkides rohkem kaloreid põletada, siis tee iga 5 minuti tagant üks sprint, mis tõstab pulsi kõrgemale. Lisaks annavad need sprindi lõigud ka treeningule mõnusat vaheldust.

 Kui kuuled kedagi ütlemas, et kaotas nädalaga 5kg dieedi, kaalulangetus tablettidega, isegi trenniga või millega iganes, siis võid kindel olla, et domineerivaks jäi veekaalu langus. See on ka üks põhjuseid, miks lühiajalised dieedid ei toimi.

 Tähtis on riietuda treenides nii, et endal kõige mugav oleks ilmastikust või temperatuurist sõltuvalt. Ma ei hakka siin nüüd kellegile keelama selliseid riideid nagu nad tahavad treenides, kuid kui tõesti eesmärk on riietusega kaotada kilogramme, siis kahjuks sellest üritusest ei tule midagi välja.

Allikas:Why People Wear Sweatshirts While Exercising, and Why It’s Useless By: Sean

 Ma ei ole ekspert ega oma pabereid fitness-valdkonnas. Kõik minu teadmised tulenevad enda huvist antud teemade vastu ning omast kogemusest. Ennem kui hakata oma elustiilis drastilisi muudatusi tegema, tuleks konsulteerida asjatundjaga.

kohutav tõde smoothie'de kohta

Kuna olen huvitatud Paleo söömisstiilist, kuigi ei järgi seda 100%, sest naudin endiselt aegajalt piimatooteid, siis saan emailile uudiskirju. Tänane uudiskiri oli smoothie'de, värkselt pressitud mahlade jms jookide kohta. 

 Praegu on kõik sellised kohad nagu Boost väga IN ja kõik inimesed tahavad nautida midagi värsket ja külma, mis tundub üdini tervislik. Ise ei ole selle kultusega kaasa läinud, sest esiteks see on kallis, teiseks olen alati mõelnud kui suur suhkru sisaldus neis jookides on ja kolmandaks see toorainete kogus, mis joogi sisse läheb, on tohutu. Võin ka käsi südamel öelda, et ei ole mitte kunagi joonud ühtegi Boost smoothie't, ainult maitsenud. 

 Ma ei taha selle postitusega kellegi maailmapilti ära rikkuda või kedagi solvata, aga fakti on raske eirata. Võtke aega paar minutit ja heitke sellele artiklile pilk peale. Olen kindel, et pärast selle lugemist mõtlete ennem kaks korda järgi kas on ikka vaja osta üks külm kokteil kuumal suvepäeval, kui saaks ka hakkama külma värskendava veega.

Not So Smooth(ie) Moves... by Amy Kobal

inimlikkus ja mõistmine

Kuuaega suvest on läbi ja kaks kuud on veel ees. Ei ole veel palju jõudnud teha, kuid enesetunne on parem, sest olen viimasel ajal aktiivselt hakanud trenni tegema ning söögi osas loobunud teravilja toodetest. Vahepealne negatiivsus hakkab vaikselt muutuma positiivseks ning need ajad kui saab sõprade seltsis kvalitiivselt aega veeta, rääkida tulevikust, päevakohastest teemadest ning muudest huvitavatest seikadest, on üle kõige. 

 Mul on veel kaks aastat ees lapsepõlve ennem, kui asun uuesti üksi elama ning saan maigu suhu täiskasvanu elust. Ootan seda aega ootusärevusega, kuid siiski säilib minus teatud hirm. Kuid kui sellele liiga kaua pidama jääda, tundubki kõik liiga keeruline. Seega tuleb keskenduda eesolevale kahele aastale ning täita oma eesmärgid nii hästi kui võimalik. 

Kohati ma sooviks elada näiteks Ameerikas. Sealsed õpingute võimalused on tohutud ning koolidesse kanditeerimiseks peab ainult teatud testid nagu SAT või MCAT ära tegema. Meie haridussüsteem on alles noor ja otsib oma tugepunkti. Iga aastased muudatused on rasked nii õpilastele kui ka õpetajatele. Näiteks miks meil on vaja kooli poolset komplekseksamit, kui sellest ei ole meil järgneva kooli valikul mingit kasu, selle jaoks peab vaid ekstra õppima. Sama aega saaks paremini kasutada ettevalmistudes ülikooli katseeksamiteks. Kohati meeldiks mulle eelnev eksamite süsteem, kus sai endale ise vajalikud riigieksamid valida. Nüüd kõik gümnasistid ootavad seda, kuidas eksamite hindamine kujuneb välja. Kas läbi saamiseks on vaja 1 punkti, 20 või 50 punkti. Isiklikult jääksin 20ne punkti juurde. Siis säiliks teatud üritatavus ja motivatsioon. Ühe punktiga võib-olla mindaks liiga palju mütsiga lööma, kuid 50 punkti on siiski liiga palju, sest kõik õpilased ei ole võimelised sooritama nii kõrgele tasemele. Seega minu arvates oleks 20 punkti kuldne kesktee. Lisaks võiks rohkem arvestada õpilaste isiksustega ning oma aineõpetajad võiks anda õpilaste kohta hinnangud. Mis saab neist, kes muidu on suurepärased õpilased, kuid eksamile minnes saab eksamipinge võitu ning sooritus on kehv?! Eksamite hindajad ei või näha töid hinnates sooritaja isiksust. Samamoodi on loovate ainetega koolis. Kas meil on vaja panna hindeid kunsti, muusika ja kehalise kasvatuse eest?! Need on ained, kus peaks juba ainuüksi kohal käimise eest arvestatud hinde saama ning üldse võiks hindamine jääda arvestatud ja mittearvestatud piiridesse. Kas on eetiliselt õige hinnata kõiki samade kriteeriumite põhjal. Kas noor, kes treenib 5 korda nädalas on võrdne noorega, kelle jaoks on juba raske jala kooli minna. Ei ole! Seega meil oleks vaja rohkem inimlikust ning mõistmist. Nii palju siis minu mõtetest kooli teemal. Kui niimoodi kirjutama hakata, siis kõiki mõtteid ei oska korralikult kirja panna ning osa jääb tagaplaanile. Siiski minu nägemus õigest koolist ei muuda reaalsust ning igaüks peab leidma oma õige toimetuleku viisi.