Olen korduvalt kirjutanud kuidas mulle meeldib muusika: laulmine ja pillimäng on tegevused, mida ma võin südamest nautida. Siit ka siis mu kauaaegne unistus jätkata kas klaveri õppimist või hoopis alustan kitarri mängimist. Hiljuti otsustasin viimase kasuks, sest mulle tundub, et seda on lihtsam õppida ning mis kõige tähtsam harjutamisel, aeg ja koht ei mängi rolli. Seega sobib mulle ideaalselt kui saan rahulikult oma toas akorde tinistada, keegi ei sega mind ega mina kedagi. Praegu on mul õppimiseks motivatsiooni nii palju, et ajab üle ääre. Loodan, et see nii ka jääb.
Mis aga pani mind seda postitust kirjutama, oli hoopis laulmine. Juba lasteaiast meeldis mulle hirmsasti laulda ja esineda ning iga nädal ootasin õhinal laulutundi. Siiamaani pole see vaimustus ära kadunud, kuid kahjuks mingil määral soiku jäänud ja paraku olen natuke roostes. Kuna gümnaasiumis saab muusikatundides laulda parimal juhul kaks laulu ja minu jaoks see laulmisjanu ei rahulda, siis käisin kevadel ette laulmas, et saaksin liituda kooriga. Tagaside oli, et mul on väga suure ulatusega hääl - võin laulda nii madalat kui ka kõrget.
Sellega jõuame siis tänasesse, esimesse koori tundi. Esmalt laulsime hääled soojaks ja siis läks häälte järgi gruppideks jaotamine. Alguses läksid juba kõrgemad hääled ära ja alles jäid madalamad (ridade vahelt lugedes: lootsin pääseda kõrgemate sekka). Lõpuks õpetaja saatis mind kõige madalama hääle gruppi ja tundsin nagu mulle oleks ülekohut tehtud. Ma tean, et see on lapsik ja on vaja ka neid, kes laulaks madalamalt, kuid isiklikult tunnen praegusel hetkel, et sinna ma ei sobi ja ikka tahaks kõrgemalt laulda. Selle aasta suursündmus kooriga on laulupidu ja lauldes täna neid minu jaoks täiesti tundmatuid laule, tundisin ma, et tegin vale otsuse üldse koori kasuks otsustades. Arengu ruum on suur ning selleks, et seda alumist häält välja laulda, peab kõvasti tööd tegema.
Minu muljed siis sellel teemal. Nautige muusikat! :)
No comments:
Post a Comment