Olen olnud väga tegus viimase nädala jooksul. Kohe pärast jõule võtsime suuna Otepää poole ja veetsime väikest moodi puhkust seal. Seda kui palju sai seda puhkuseks nimetada ei oska öelda, sest nii mitmeski mõttes oli see nädal koormav ja raske. Käisin ka neljal päeval mäel, ainult viimase päeva jätsin vahele. Mäele jõudes päike paistis ja oli nii mõnus ilm, et jäi küll kripeldama miks ma suuski alla ei pannud.
Esimesel päeval panin suusad alla. Ei olnudki nii võõras sõita kui ma arvasin. Oleksin veel rohkem nautida sõitmist, aga selg andis tunda ja lõpuks juba päris kõvasti, aga õnneks ei rikkunud kogu lõbu ära. Seoses selle suusatamisega tulid jälle mõtted, et annaks kõik, et jälle suusatada nii, et kuskilt ei valutaks ja enesetunne oleks super. Vist on palju palutud.
Teisel päeval jõudsime alles õhtuks mäkke, sest eelmise hommiku varane ärkamine ja hilisele veninud õhtu oli liiast ja puhkasime välja. Ausalt öelda tundsin väga mõnu sellest, et ei olnud mingit kohustust hommikul vara tõusta, et trenni kiirustada. No stress! Mäel otsustasin mitte suusatada vaid lauda proovida, sest viimasel ajal on olnud tuhin uusi asju proovida. Nii siis mina, Triinu ja Katariina panime lauad alla. Alguses oli ikka päris võõras, püstigi saamine oli juba omaette katsumus. Pärast kahte sõitu saime ka oma instruktori. Juba tunni aja pärast sain täiesti iseseisvalt lauaga nõlvast alla. Lisaks olin väga uhke enda üle, sest kukkusin minimaalselt. Täielik eufooria uuest kogemusest ning selg ei valutanudki lauda sõites, aga see ei tähendanud seda, et ta õhtul ei valutanud. No kus sa sellega. Miski pärast iga õhtu kui mäelt koju saime, siis oli meil õhtusöök väääääga hilja. Alati kuskil üheksa-kümne aeg, oli väga kurnav, aga see selleks.
.jpeg) |
| Porikraavi |
Kolmandal päeval suutsime siis ennast vedada mäkke kümneks kui teistel trenn oli. Hoopis teistmoodi kogemus on vaadata kõrvalt kui teised trenni teevad. Näitasin mõned sõidud väikestele ette ja sõitsin ühe väikse tüdrukuga koos ka.
Neljandal päeval jätsin hommiku vahele. Siis oli väikestel Munakal aja peale sõitmine. Nii tore näha, et uusi on palju peale tulemas ja mäesuustamine ei suregi välja veel. Õhtul panin jälle laua alla, aga seekord sõitsin üksi. Üritasin ise õppida slaalomi sõitmist ära, aga ei läinud palju õnneks. Ikka mitu korda lendasin kõvasti istuli ja ühe korra kõhulegi. Selg ei olnud lõpuks õnnelik. Viimaste sõitude ajal tuli juba midagi sellest slaalomist välja, aga oleks veel korra instruktorit vaja ja siis oleks juba see sõitmine käppas.
.jpeg)
Viimasel päeval ei läinud meil mäkke keegi peale Katariina. Ise ei viitsinud ka niisama seista, niisiis võtsin Triinu kaasa ja käisime Porikraavit uudistamas. Olukord on seal praegu selline, et lumehunnikud on valmis tehtud, aga laiali pole aetud. Veel ronisin mobiilimasti vaateplatvormile. Vaade oli päris ilus. Panen ka mõne pildi siia. Tagasi teel koju käisime Põhjakas söömas. Soovitan soojalt neile, kes oskavad maitset nautida ja ei karda proovida uusi roogi.
Kokkuvõttes oli mõnus trip, ainult söömingu poolest oleks võinud kergem olnud, aga kuna on pühadeaeg, siis vist ei annagi seda muud moodi mööda saata.
Eilne möödus hea raamatu seltsis. Otsustasin, et on aeg selga puhata ja seega võtsin aja täiesti maha ning veetsin aega nii nagu ise paremaks pidasin. Õhtu poole käisime kelgutamas Saku uuel ''kelgumäel''. Mõnusalt pikad liud tulid ja oli väga lõbus terve suure grupiga rongi teha. Täna plaanis jälle minna.
Ja ongi kätte jõudnud aasta viimane päev. Kuni eilseni polnud mul veel kindlat plaani, mida teha, aga siis otsustasin olla Ellu ja Intsuga. Peaks tuleme fun õhtu. Kodus peab veel päeval koristama, et uuel aastal oleks kõik puhas ja korras. Endal ka lahedam olla. Lisaks vaja veel kõiksuguseid uusaastalubadused ja-soovid ära teha. Pole küll kunagi varem midagi kirja pannud, aga ükskord ongi esimene kord.
Kui täna ei jõua, siis kirjutan homme ka väikse aasta kokkuvõtte ;)
Head vana lõppu ja uue algust kõigile!
.jpeg)
.jpeg)
