About Me

My photo
Saku, Estonia
Eesti mäesuusataja, juunioride koondises. 2010 aasta sügis olin elu parimas vormis ja tulevik näis paljulubavana, kuid siis tegin ühe vale otsuse, mille tulemusena oli paar õnnestumist, kuid enamjaolt ebaõnnestumised ja allakäik sai pihta. 2012 sügisel olin sunnitud tuurid maha võtma, sest olen ravimatu seljavigastusega kimpus. Iga päevaselt üritan rohkem koolile keskenduda, pead püsti hoida ja jätkata võitlemist. Loodan oma vigadest õppida ja ehk kunagi uuesti sportida. Never say never!

Tuesday, November 19, 2013

sportlase ABC ning teiste vigadest õppimine




Täna sattusin väga õpetliku artikli peale, mille lugemine peaks olema igale sportlasele kohustuslik. Artikli leiad siit: Rumal sportija lõpetab südame rütmihäiretega.

Ma ei hakka kedagi sundima seda lugema, kuid kui vähegi oidu peas, siis viskad pilgu peale. Sõnade kasutus võib tunduda karmina ning haavatavana, kuid see on karm reaalsus ning parem teha kõik tagamaad kohe puust ja punasest ette, ennem kui hilja. Ehk ei tahaks kuulda selliseid vabandusi, et kui keegi nüüd treenib tippsportlase tasemel, olles ise suure füüsilise koormusega varem minimaalselt kokku puutunud, ja treeningud ei ole tasakaalus (liiga palju kas aeroobset või anaeroobset treeningut), siis peaks kõigile selge olema, et ülekoormus on vältimatu. Lisaks on eelpool mainitud artiklis ära toodud kui kergesti ikka ülekoormus võib tekkida (!!!!! ÜKS PÄEV). Juba ühe päevaga on selline olek võimalik saavutada.

Moraal: tasa sõuad, kaugele jõuad - treeningutes tõsta koormusi järkjärgult, kuula oma keha ning vaata oma treeningkava ratsionaalse pilguga üle. Võimalusel täida kasvõi treeningpäevikut. Kui ise objektiivseks jäämisega hakkama ei saa, siis soovitan kindlasti spordiarsti juures ära käia.

Ei tahtnud nüüd oma tekstiga kedagi solvata, haavata või mingil muul moel häirida. Kõik on puhas tõde, seda enam, et ainuüksi Eestis on viimastel aastatel surnud ära mitmeid noorsportlasi just nimelt ülekoormusest tingitud südame rütmihäirete tõttu. Sellest ka siis minu tulised tunded antud teemal.





Teine oluline seik, millest oli plaanis varem kirjutada, on toitumine.
Sattusin delfi.ee vahendusel Ott Kiivikase loengu peale, mis räägib sportlase toitumisest. Eelkõige on see loeng keskendunud kestvusmaa jooksjatele, kuid üksühele saab enam-vähem kõike ülekanda. Veel enam, enamus näited toob ta just kehakulturismi põhjal ehk jooks ja kulturism - ei ole ju samad alad, aga toitumise tõed kehtivad ikkagist. Kõige huvitavam fakt, mis meelde jäi oli, et kui tekivad tugevad krambid (ei saa enda puhul vist sama kasutada), siis sega pool teelusika täit soola vee sisse ning joo ära. Leevendus peaks saabuma mõne minutiga. Ehk seda varianti saab kasutada siis kui treeningul meeletult higistad, mille tulemusena keha viib ohtralt vajalikke mineraalaineid organismist välja, sealhulgas ka naatriumi. Tulemuseks tekivad krambid.

Kui aega saad, siis kuula loeng ära. Mina näiteks tegelesin samal ajal hoopis muu tegevusega, kuid kuulasin tähelepanelikult. Väga huvitav oli.
Link videole siit: TREENI TARGALT: sportlase toitumine

Monday, October 28, 2013

puhkus: passiivne vs aktiivne


 Kõik inimesed, kes vähegi elanud stressi rohkemat elu või treeninud meeletult palju, tunnevad mingi ajapärast, et puhkus on teretulnud. Ongi käes aeg puhkuseks ja seisad järgneva dilemma ees, kuidas puhkuseks planeeritud aega kõige efektiivsemalt ära kasutada. Niisiis jõuamegi kahe erineva võimaluseni kuidas puhata: aktiivne ja passiivne puhkus.



Mida endast kujutavad aktiivne ja passiivne puhkus?

 Passiivse puhkusega on ilmselt kõik tuttavad. Nii olen ka mina. Nagu sõnast passiivne võib järeldada, siis sellise puhkuse ajal enamasti vedeletakse ning füüsiline aktiivsus on nulli lähedane. Isiklikult tunnen, et päeva jagu võib nii puhata, kuid kui niimoodi pikemalt laiselda, on sellest rohkem kahju kui kasu. Kui lihased ei kasutata liikumiseks üldse, siis need kipuvad pingesse minema ning füüsilinevorm võib selle läbi kannatada. Kindlasti vali passiivne puhkus juhul, kui treenid pidevalt suure intensiivsusega.




 Aktiivne puhkus tähendab seda, et otseselt treeningutest ei loobuta ning "vabadel" päevadel liigutakse/treenitakse madala intensiivsusega. Kui oled juba mitu päeva treeninud järjest, lihased valusad, vaevab üleüldine väsimus - siis keha annab märku, et vajab puhkust. Minnes pikale kõnnile, hüpates basseini, tegele joogaga, venita (sobib ükskõik milline aeroobne tegevus. Peaasi, et pulss ei tõuseks kõrgemale kui 130 lööki/min. Ka jõusaali treening sobib taastumiseks. Näiteks teed harjutusi poolte raskustega või vähem seeriaid/kordusi.) ehk teisisõnu treenides tavalise koormuse asemel oluliselt väiksemaga, saab keha vajaliku puhkuse. Kaasa aitab kindlasti see kui suunata meeled lainele, et tegemist ei ole treeninguga kuivõrd hoopis aktiivse vabaaja veetmise võimalusega.



Millest selline teema valik ja kuidas hakkan seda edaspidi rakendama?
 Esimest korda tutvusin terminitega siis, kui kirjutasin oma 10.kl uurimistööd "Noorsportlaste vigastused." Tookord ei teinud teadmisega palju targemat, kuid nüüd olen otsustanud olla iseenda katsejänes ning proovida ära kumb variant mulle rohkem sobib, sest passiivselt puhates jääks nagu midagi puudu. Põhieesmärk on siiski tervislik heaolu ning loodan seeläbi ka oma vormi parandada. Esimesel korral rakendasin sellist taastumist Leedus laagris olles, kui viimasel päeval olin tohutult väsinud. Lahkusin mäelt vara, vahetasin riided, pakkisin asjad kokku ning läksin jooksma. Joosta jõudsin 15 min ja edasi kõndisin, sest tundsin, et kui oleksin rohkem pingutanud, siis oleks olnud oht ületada ime õhuke piir treeningväsimuse ja ülekoormuse vahel. Järgmisel päeval oli enesetunne juba kordi parem ja kindlasti aitas kaasa ka öösel 10h und. Eile kui veetsin oma ''vaba'' päeva, käisin pikal kõnnil. Ei midagi kurnavat. Täna pole märkigi sellest, et oleksin äsja veetnud neli pikka päeva mäel. 

Veel aktiivse puhkuse headest külgedest... 
 Aktiivne taastumine aitab haigeid lihaseid uuesti üles ehitada ning kurnatusest võitu saada. Samal ajal suureks plussiks on see, et põletad kaloreid ning hoiad oma ainevahetuse töös.

Kui aga juhtub nii, et sul ei ole palju enesekontrolli ning kuidagi ei suuda rahulikult võtta treenides, võib see olla märk ületreenimis sündroomist (kui tunned, et väide kehtib sinu kohta, siis uuri sümptomeid siit: Ületreenimis sümptomid ) ning targem oleks otsustada passiivse puhkuse kasuks.

Ma siiralt loodan, et minu blogi lugeja sai juurde uusi teadmisi ning leiab endale just sobiva puhkuse viisi edaspidiseks. Lähtuge oma enesetundest ning ärge ületreenige!


Sunday, October 27, 2013

koolivaheaeg suuskadel


Ühel õhtul kodu poole sõites mööda Narva mnt. avanes selline vaatepilt.


Möödunud umbes kahe ja poole kuu jooksul on minus toimunud justkui revolutsioon, aktiivne lugeja on ilmselt tähele pannud ka sama teemalist postitust varem. Iga mööduva päeva ja treeninguga tunnen, et olen jälle targem ning oskan olukorda hinnata paremini. Olen paari viimase aasta jooksul käinud läbi tulest ja veest. Kuni augusti viimase nädalani, kui ennast kätte võtsin, olin juba üsna meeleheitlik. Hoidsin rohkem endasse; treeningud olid kuidas kunagi, arvestamata keha vajadustega; pöördusin oma emotsioonide tõttu toidu poole ehk liigagi tihiti tuli ette ülesöömisi ning ainevahetus aeglustus. Kogu selle tulemusena tõusis kaal ja enesetunne oli halb. Augustis võtsin ühendust Saku koolipsühholoogi Ingi Roosiga, kes on aidanud leida vastuseid minu probleemidele ning aidanud mõista inimeste käitumist. Lisaks alustasin värskelt Tartu ülikooli teaduskoolis kursust: Praktiline sissejuhatus individuaalsete erinevuste psühholoogiasse. Kõik selle nimel, et mõista ennast ja teisi paremini ning teha omi järeldusi.

Mis vaheaeg see on ilma makeover'ita?!
 

Mida siis täpsemalt olen muutnud?
- Olen õppinud teatul määral kontrollima oma isusi (kuigi periooditi, eriti kui olen väsinud, kipub valvsus langema), olen hakanud treeningutesse ja liikumisse suhtuma teistmoodi ning leidnud just sellise lahenduse, mis mulle sobib, isudega seoses olen muutnud oma toitumist nii, et saaksin kõik vajalikud toitained ja energia toidust kätte. Muutusi on veel, kuid kui need kõik üles nimetada, läheb nimekiri liiga pikaks. Tulemus: ainevahetus on parem, mul on rohkem energiat, tihti leian ennast naeratus või muie näol, olen õnnelikum, kaal on langenud (kuigi number kaalul ei ole mingi näitaja), keha rasvaprotsent on vähenenud ehk lihased on rohkem esile tulnud. Muidugi nagu  mu blogist märgata võib, ei ole olnud kõik lust ja lillepidu, siiski olen proovinud säilitada positiivset mõtlemist.


Rahulolev pärast esimest lumepäeva.

Kuidas möödus esimene lumelaager Snow Arenas, Leedus?
- Arvan, et möödus hästi. Kui varem on peale pikemat perioodi, kus ei suusata, olnud raskusi uuesti seda ''oma'' sõitu kätte saada, siis seekord tundus nagu poleks pausi olnudki. Kindlasti kaasa aitas parem füüsilinevorm ning enesekindlus, et tean mis teen. Mäepäevi tuli kokku 4, millest 3 päeval sõitsime 4h ja viimasel päeval mina kõigest 1,5h. Põhjus, miks viimasel päeval nii vähe suusatasin seisneb selles, et tundsin ennast juba nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinuna. Muutus tüütuks ühe ja sama nõlva nühkimine uuesti ja uuesti, lisaks lumi oli täiesti puder, mille tõttu korralikult sõitmine oli välistatud. Siit siis ka võib järeldada, et maksimaalselt võibki treenida 4 päeva suure füüsilisekoormusega ning siis nõuab keha puhkust. Mis võibolla seekord erines eelneva hooaja laagritest oli see, et iga päev tegin harjutusi seljale ning kolmel päeval käisin lõdvestuseks jooksmas (teine päev sai veedetud veekeskuses).


Lõdvestus pärast mäge metsarajal.


 Selja olukord laagri jooksul: esimene päev möödus kaebusteta, kuid teisel päeval ärkasin meeletu lihaspingega seljas. Iga liigutus andis natuke tunda, õhtul veekeskuses mullivannis üritasin ka seda veesurve abil masseerida, kolmandal päeval olid lihased rohkem pinges. Eelnevatel päevadel olin kandnud ka alaseljakorsetti, et oleks mingigi toestus, kuid siis mõtlesin, et äkki on tingitud see valu just sellest vööst. Proovisingi ilma ja tundus, et olukord läks paremaks. Nüüd täna meenus, et me mu füsioterapeudiga kergelt puudutasime seda teemat ja tema ei näinud põhjust miks ma peaksin seda kandma. Viimasel päeval tõesti oli selg parem. Nüüd juba ootangi järgnevat suusatamis korda, et näha kas tõesti oli selles lihaspinges süüdi vöö.

Viimasel päeval lollitasime natukene -
loe ridade vahelt: väsinud ja ootuses, et saaks koju.


 Laagri jooksul oleks tahtnud sõita pikakepi rada, kuid tingimused ei lubanud seda. Mõnes mõttes oli hea, et see esimestel lumepäevadel vahele jäi, sest sain keskenduda oma tehnikale ning süvendada seda kindlustunnet, mis praegu sõites eksisteerib. (Kes soovib minu treenimisi tahab jälgida, siis leiad selle siit: Karoliina treeningud endomondos )

 Kuna nüüd postitus tuli jälle nii pikk, siis ei jõudnudki selle teemani, mida algselt olin plaaninud. Postituse kirjutan valmis, kuid siia ilmub see homme.

Head nädalalõppu!


Thursday, October 17, 2013

õpi enda keha kuulama


Jäin sügise pildistamisega hilja peale.
Kuid nagu vanasõna ütleb, parem hilja kui mitte kunagi.
Killuke Eestimaa imelisest sügisest.


Ei ole blogimist ära unustanud ega blogi unarusse jätnud. Veerandi lõpp on juba homme ja viimased nädalad on olnud tohutult pingelised, stressirohked ja väsitavad. Pole suutnud kõrvale hiilida ka päevadest, kui tunnen ennast nagu ehtne zombie, sest väsimus on lihtsalt nii suur. Hoolimata sellest, et igal ööl tuleb magatud vähemalt 8h, siis alati sellest ei piisa. Õnneks olen leidnud päästerõnga ujumise näol ja see on aidanud mõtteid kooli pealt eemale viia. Olen jälle avastanud, kuidas mulle väga meeldib ujuda. Kohati jääb tunne nagu polekski pausi Soome minekuga sisse tulnud, vaid jätkan ujumist sealt, kust pooleli jäi. Lõpuks siis teen midagi, mis ei tee kuidagigi mulle haiget ega kahju. Kuid head ajad ei möödu halbadeta.. nii siis leidsingi viimaks aja, et seda postitust kirjutada, ise samal ajal haiguse poolt jalult maha niitnuna. Kuid tuleb vaadata asja positiivset külge. Saan teha praegu puhkuse nädala treeningutest ning siis tervena jälle alustada uue hooga.
 Miks selline pealkiri? Selle sügisega olen rohkem oma keha tundma õppinud ning üritanud seda kuulata, kuigi enamasti on tahe liiga suur teha midagi risti vastupidi sellele, mida peaks tegema. Kui ma siin kevadel katsetasin lühikeste intervall treeningutega, siis ei olnud mu nö kliendi rahulolu piisav. Midagi jäi nagu puudu. Nüüd siis olen teinud selle ''suure'' avastuse. Minu keha vajab nädalas vähemalt 12h sellist aega, kus ma teadlikult teen trenni või olen aktiivne. Siis ma tunnen ennast kõige paremini ning suudan muudele asjaoludele paremini keskenduda. Olen selline inimene, kes vajab mõningast rutiini, et mitte tunda ennast eksinuna.  Lisaks peab olema päevakava juures õige toitumine, mis ei tekita halba enesetunnet ning piisav uni. Kui kõik eelnevad kriteeriumid saavad täidetud, püsib ka naeratus kogu päeva vältel näol.
 Ehk huvitab teid lugejaid kuidas mul seljaga lood on? Lühike ja täpne vastus kõlaks selliselt - parem. Poleks ausalt öeldes arvanud, et nende harjutuste, raksutamistega ning õige massaažiga annab midagi ära teha. Selg on juba palju liikuvam ning ise tunnen, et valutab vähem. See nüüd ei tähenda seda, et pärast ühte sellist 5-6 nädalast kuuri saab mul selg korda ja enam ei pea sellega midagi tegema, ei. Tõenäoliselt peangi nüüd tegema uue kuuri iga mingi teatud perioodi tagant ja kes teab, võibolla isegi elu lõpuni. Ei tohi lasta pead norgu...

 Ei suuda kirjeldada kui hea meel mul on, et vähem kui nädala pärast saan lumele, suusad jalga ning mäest alla kihutama. Lähme vaheajaks Leedu ''külmkappi'' Snow Arena'sse suusatama. Kas saaks midagi paremat olla? Kahtlen selles. Nüüd veel võiks koduski lumi maha tulla ja saaks hakata kodumäe peal sõitmas käima. Mäest jala üles vantsimine koos suuskadega saab olema raske, kuid hei.. sõit loeb ja veel mis kõige tähtsam, mägi on kodu lähedal ja täiesti tasuta!

Thursday, September 26, 2013

selja update: seljaravi

Illustreeriv näide sellest, milline näeb välja normaalne selg ja milline
Scheuermanni tõve patsiendil. (Mul endal pole ülemine
küür nii välja ulatuv.
 Probleemi tekitab liiga suur nõgu alaseljas.)


 Juba pikemat aega on meeles mõlkunud, et peaks ära käima seljaarsti juures. Kuu alguses guugeldasin ja leidsin kolm kohta, kuhu minna võiks. Valituks osutus Selja- ja kaelaravi keskus (www.taastusravi.com).

Eile käisin füsioterapeut Jörgen Puis juures. Ukse peale tuli mulle vastu nägus noormees, kes tundus väga asjalik, ei pidanud pettuma. Rääkisin pikalt ja laialt oma probleemist ning sain mõnevõrra ka uusi teadmisi. Varem ei teadnud nii lihtsat selgitust Scheuermanni tõve kohta nagu tema mulle rääkis. Selgroo lülide selgmised osad (need, mis on väljapoole) kasvavad kiiremini ja seesmised (lülide sisemine pool) kasvavad aeglasemini või üldse mitte. Sellest võib siis aru saada, et midagi on mäda. (vt pilti). Lülide vaheline ala jääb väiksemaks või mõnel juhul kaob täiesti ära. Tulemuseks see, et tekivad valud. Lisaks oli mul ka kõige viimane aeg seljaarsti juurde pöörduda. 14-16a vanuseni luud kasvavad ning selles etapis annab veel tekkinud deformatsiooni korrigeerida. Mul on veel võimalus midagi ära teha, kuid kui ma oleks läinud alles 25a sinna, löönud rusika lauale ja nõudnud, et nad mu selja korda teeks, siis oleks mulle öeldud head aega ja sinuga ei anna enam midagi teha.

 Kui selja ''ajalugu'' sai räägitud, uurisime aasta aega tagasi võetud MRT pilti ning siis juba mu kehahoiakut ja seda kas mul on kõik kehaosad sümmeetrias. Vaatlusest selgus, et vasak rangluu on kõrgemal kui parem, õlgadel kergelt samamoodi ning kõige suurem erinevus oli puusades. Vasak puus on normaalne, kuid parem on kõrgemal ning välja poole suunatud. Kui vaatlus tehtud, kontrollis ta veel liikuvust ning raksutas erinevatel viisidel. Ma alati naudin seda, kui seljast vajutatakse need raksud välja ja kõik pinged kaovad. Kergem olla kohe. Lõpetuseks sain mõned personaalsed ja just minu seljale sobivad harjutused/venitused, mis aitavad lülide vaheliste diskide ainevahetuse tööle panna.

Edasine raviplaan? - Esimeseks nö katseajaks on 6 nädalat. Käin iga nädal korra vastuvõtul, kus ta siis väänab, raksutab ja venitab selga. Eilse korra järgi oli seljal kuidagi kergem, kuid õhtuks valutas hoolega (selline ärritus seljas on igati normaalne nähtus, teine asi on see kas ta ka lõpuks soovitud mõju avaldab). Veel rääkisime sellisest seljatugikorsetist, mis siis ''painutaks'' mu õlgu taha, kuid see selgub järgmiseks korraks, kas mina saan seda kasutada. Ikkagist pole mul ülaseljas küür nii suur. Lisaks veel harjutusi teen kord päevas, mis siis peaks seda ainevahetust soodustama.

 Enam ei tundugi olukord nii lootusetu. Seekord on mul usku sellesse, et äkki toimib ja läheb õnneks, kuid alati on võimalus, et ei toimi nagu eelnevatel kordadel tablettide, süstide ja magnetraviga. Mul on siiralt hea meel, et ma võtsin lõpuks selja dilemma ette ning ei jätnud seda tuleviku peale. Jääme positiivseid uudiseid ootama!



(Kui nüüd keegi asjatundja peaks siia sattuma ja lugema, siis ma loodan, et ma midagi valesti ei kirjutanud ega seletanud. Eksimused on inimlikud ning inimene õpib kogu elu. Puudub ju mul veel meditsiiniline teadmistepagas, aga ehk paari aasta pärast ei ütle enam ''veel'', vaid siis juba ''omandamisel'')

Uuendus: Tegin antud harjutused/venitused läbi, selg raksus ja pärast oli hoopis teine tunne. Väga mõnus. Nüüd veel uuem uuendus: öösel magasin väga kehvasti, sest seljal oli uus olukord ning valu kiirgus seljast põlvedesse.

Wednesday, September 25, 2013

ups and downs ehk lõpuks läheb kõik nii nagu peab

VW Beetle on tüdrukute üks lemmikumaid autosi, tahaks isegi
sellega sõita, kuid kas just roosaga, see on juba teine küsimus. ;)


 Eelmises postitusest jäi natuke mõru järelmaik, kuid nüüd olen omadega juba teises äärmuses tagasi ehk kõik liigub paremuse poole. Suured tänud lugejatele, kes võtsid vaevaks kirjutada midagi positiivset mulle. Siis ikkagist on olemas valgus tunneli lõpus. Nendest kahest ''mustast'' päevast saati olen üsna hästi maganud, hoidnud ennast tegemises. Neljapäeva õhtul käisin tervelt 10km jooksmas, sain tohutu energialaksu ning kõik oli jälle hästi.

Vene keele 2 on ka juba ammune minevik, selle asemel ilutseb mul ekool'is tervelt kolm viite. Kogu eelmine nädal ja eriti veel nädalalõpp, möödus esmaabikoolituse jaoks õppides. 10 loengut kuulata ei ole nalja asi, kuid see eest informatsioon, mida need endas sisaldavad, on eluliselt tähtsad. Laupäeva hommikul pärast väikest testi teooria peale, said läbijad praktilise koolituse ning tunnistus oligi käes.

 Hiljem käisin oma elu esimeses sõidutunnis. Pärast autoosade selgitamist polnud enam närviski ja sõit tundus üpris lihtne, kuid igal heal asjal on ka halb pool. Minu halb pool jõudis kätte teisipäeva õhtul kell kaheksa, kui läksin teise sõidutundi. No ütleme nii, et siduriga sina peal veel ei ole ja kas see lähitulevikus muutub, näitab aeg. Peast käisid läbi mõtted, et ma parem jään eluks ajaks ühistranspordis reisijaks. Veel see nädal on plaanis kaks tundi järjest platsil harjutada ja siis saab isa võtta maanteeametist paberid, et saaks minu juhendaja olla. Võtan autokooli praktilises osas väheke tuure maha ja hakkan omal käel sõidutunnetust õppima.


Rahulolev muie näol pärast Saku
kolmiku võitu.

Minu truu ja ustav sõber.


 Pühapäev möödus võistlustuhinas. Istusin aastase vahe järgi ratta selga. Kartsin hullemat, et selg annab pärast korralikult tunda, kuid õnneks nii ei läinud. Lisaks oma 3,5km maastiku distantsile, sõitsin veel soojenduseks 3,5km seda sama rada ning täiskasvanute distantsil 10km olin issile moraalseks toeks. Kokku tuli 17km singleid ja natuke kiiremaid lõike, trenni poolest oli korralik, keskmine pulss jäi 170-180 vahele. Nüüd veel kannikad kivikõval sadulal hüppamisest valusad, kuid tahtmine on veel paar korda jõuda ennem lume tulekut metsa. Päeva kõige tähtsamaks oli ikkagist oma vanustes ratta distantsilt saadud 2.koht ning 3 ala peale kokku 1. koht. Hurraaa! :D

Saku kolmiku rattapäev 2013


Kui ma alguses seda postitust hakkasin kirjutama, siis oli mul tegelikult plaanis oma seljast väike update kirjutada, aga kuna juttu tuli nii palju, siis ilmub interneti avarustesse sellel teemal jutt homme.

Thursday, September 12, 2013

totaalne must auk

 


Mis juhtub siis kui magada vähe, liita sinna juurde trenn ja kool? Juhtub see, mis mind kaks päeva juba kimbutanud on. Totaalne must auk. Lihtsalt mitte millegi tegemiseks motivatsiooni ei ole ja kõik tundub nii tähtsusetu. Lisaks selle stressi, magamatuse ja muu jamaga hakkavad kimbutama isud ja näljahood, no tere talv, miks neid vaja on?!

 Nagu sellest veel vähe ei oleks, pöörduvad kõik võimalikud asja minu vastu. Ehtne näide tänasest vene keele tunnist. Tundi jõudes olin juba tohutult väsinud, sest taga oli 4 tundi ja miski ei tundunud kutsuvam kui voodi. Hakkab siis tund pihta ja mis esimese 5 minuti jooksul juhtub? Saan 2. Halleluuja ja see kukkus ühe lause järel, mis jõudsin öelda. Olen väga hädas selle vene keelega, kõik tundub nii lootusetu ja ei jaksagi enam üritada. Saaks siis natukenegi aru...

 See siis kõigest väike näide sellest, kuidas ma ootan juba nädalavahetust. Kiiresti on vaja muutust, sest muidu läheb olukord veel hullemaks.

Monday, September 9, 2013

music is my passion


Olen korduvalt kirjutanud kuidas mulle meeldib muusika: laulmine ja pillimäng on tegevused, mida ma võin südamest nautida. Siit ka siis mu kauaaegne unistus jätkata kas klaveri õppimist või hoopis alustan kitarri mängimist. Hiljuti otsustasin viimase kasuks, sest mulle tundub, et seda on lihtsam õppida ning mis kõige tähtsam harjutamisel, aeg ja koht ei mängi rolli. Seega sobib mulle ideaalselt kui saan rahulikult oma toas akorde tinistada, keegi ei sega mind ega mina kedagi. Praegu on mul õppimiseks motivatsiooni nii palju, et ajab üle ääre. Loodan, et see nii ka jääb.

 Mis aga pani mind seda postitust kirjutama, oli hoopis laulmine. Juba lasteaiast meeldis mulle hirmsasti laulda ja esineda ning iga nädal ootasin õhinal laulutundi. Siiamaani pole see vaimustus ära kadunud, kuid kahjuks mingil määral soiku jäänud ja paraku olen natuke roostes. Kuna gümnaasiumis saab muusikatundides laulda parimal juhul kaks laulu ja minu jaoks see laulmisjanu ei rahulda, siis käisin kevadel ette laulmas, et saaksin liituda kooriga. Tagaside oli, et mul on väga suure ulatusega hääl - võin laulda nii madalat kui ka kõrget. 

 Sellega jõuame siis tänasesse, esimesse koori tundi. Esmalt laulsime hääled soojaks ja siis läks häälte järgi gruppideks jaotamine. Alguses läksid juba kõrgemad hääled ära ja alles jäid madalamad (ridade vahelt lugedes: lootsin pääseda kõrgemate sekka). Lõpuks õpetaja saatis mind kõige madalama hääle gruppi ja tundsin nagu mulle oleks ülekohut tehtud. Ma tean, et see on lapsik ja on vaja ka neid, kes laulaks madalamalt, kuid isiklikult tunnen praegusel hetkel, et sinna ma ei sobi ja ikka tahaks kõrgemalt laulda. Selle aasta suursündmus kooriga on laulupidu ja lauldes täna neid minu jaoks täiesti tundmatuid laule, tundisin ma, et tegin vale otsuse üldse koori kasuks otsustades. Arengu ruum on suur ning selleks, et seda alumist häält välja laulda, peab kõvasti tööd tegema. 

 Minu muljed siis sellel teemal. Nautige muusikat! :)

Sunday, September 8, 2013

jooksutar kitarriga



Tegus nädalavahetus on möödas. Laupäeval käisin natukene taskuraha teenimas, 5h koristamist oli päris ränk, aga võrreldes esimese korraga kui käisin, siis vahe on tuntav ja olen füüsiliselt tugevam. Lõpuks ei ole nii kurnatud. Koju jõudes olin tubli ja tegin kõik võimalikud kodused tööd ära. Paar nädalat võib ju nii teha, hiljem enam nagunii viitsimist ei ole. 
 Seni päeval tehtu ei olnud võrreldav õhtusega. Sain esimest korda käed külge kitarrile. Alguses oli tutvus arglik, aga juba mingi aja pärast hakkasid suhted soojenema. Ei puudunud ka kivid ja kännud meie teelt, nimelt suutsin esimese keele juba ära lõhkuda. Täna saime juba sõbraks ja kui nii edasi läheb, siis järgmise nädala lõpuks suudan pinistada nagu vana kala. Ainuke miinus on, et sõrmed ja ranne on hellad. But... No pain, no gain!





Tänase päeva (pühapäev) suur sündmus oli SEB sügisjooks, millest ka ise osa võtsin. Algul ei olnud plaanis minna, sest registreerimisega jäin hiljaks, kuid õnneks sain emme eks-töökaaslase numbri. Täna jooksin Sergei nime all, privet teile kõigile! Jooksuga jäin rahule, ei olnud just kõige värskemas vormis, kuid tempot tegime kõvasti. Tõenäoliselt polegi varem kunagi nii kiiresti 10km jooksnud. Joostud aeg 1.10:55 ja oma vanuste seas 54. ning üldkokkuvõttes 4431. Kui jooksu algus ja u 6 km-ni läks ludinal, siis edasine tempo tegemine muutus juba raskemaks. Viimased kaks kilomeetrit oli ka tõuse, rahvast palju, teed kitsad ning pidevad kiirendamised. Nii raske oli, et mõtlesin, et lõpetan tee ääres maas seal juba lebava mehe kõrval, kuid suutsin vastupidada. Finishi koridoris leidsin endast veel viimased jõuvarud ja hakkasin kiiremini kerima, kuid saatuslikuks sai lõpusirge spurt. Vot siis oli mul keel vestil ja omadega täiesti läbi. Kulgesin rahulikult läbi finishi. Tehtud! Minu esimene pikamaajooks, olen väga rahul ja andsin endast täna kõik. Nüüd ei muud kui peab püüdlema uute eesmärkide poole ja selleks oleks 21km ehk poolmaraton.

Friday, September 6, 2013

mida inimesed ka ei teeks kuulsuse nimel

  Ehk järgmine Rebecca Black on jahtimas odavat kuulsust. Head nädalavahetust!



Ylvis - The Fox

kuidas vorm on?



 Täna oli vähe lõdvem päev koolis spordipäeva näol ja õige ka, niigi käisime juba pühapäevast koolis. Kui eelmine aasta ei osalenud minu mäletamist mööda, siis see aasta tegin kõik alad kaasa või nii palju kui neid oli. 

 Päev algas kerge JJ street tantsu soojendusega, mis osutus väga populaarseks nooremate seas, kuid mitte nii väga vanemate. Edasi tuli pendelteade. Jooksin esimest vahetust - stardis jalg värises all nagu varsal ja ei õnnestunud minek just kõige paremini. Jooksus jäi natuke veel varu. Kogu teate ajal kukkus meil kaks korda pulk maha ehk kaotasime oma esi kolmiku koha. 

 Teisena tegime midagi uut - topis jänni pallivise või midagi selle laadset. Seal viskasin gümnaasiumi tüdrukutest teise tulemuse 17.10. Edasi juba jooksurajale ja 100m. No kuidas käituda, kui ei ole 2 aastat vähemalt ajale jooksnud ja loota ei oska midagi? Ennem starti andis alaselg ka juba päris kõvasti tunda. Ajaks seekord siis 15.88. 

Päeva viimaseks alaks jäi kaugushüpe. Mitte kunagi ei saa oma sammu õigeks või siis tuleb mõni muu viga sisse. Nii ka seekord. Esimene hüpe oli päris hea, aga kukkusin taha. Teisel katsel läksid jalad sassi ja lõpuks sain kirja hädised 2.86m. Nii halvasti hüppasin viimati algkoolis. Ei oska nüüd öelda palju eilne õhtune jõusaalis korralik pumpamine tulemusi mõjutas, aga vähemalt sain natukene oma võimetest aimu. Nüüd ootaks veel kooli cooperit ja siis juba saaks näha kuidas vorm on võrreldes Soomes joostud tulemustega.

 Viimased päevad on üllatavalt soe ilm olnud. Peab võtma viimast, kes teab kauaks seda jagub. Päike ja midagi rahulikku kuulamiseks juurde - The xx. Enjoy!

Tuesday, September 3, 2013

väljakutsed



Täna saime eesti keele tunnis üsnagi teistsuguse ülesande. Pidime moodustama grupid ning iga grupi ülesandeks on luua vabalt valitud teemal blogi ning jätkata sinna kirjutamist kursuse lõpuni ehk maakeeli aasta lõpuni. Alguses tundus mõte kohutav ja mitte teostatav, aga praeguseks kui olen juba natuke sellega tegelenud, siis ei tundugi asi nii hull ja äkki saab meist asjagi. Grupis on meid seitse ning teemaks on meil filmid. Arvustame, kirjutame lühikokkuvõtteid ja kõike, mis filmiga seoses pähe tuleb. It's going to be fun! (kui blogi juba üleval, promon seda siin ka!)

 Kuna selle blogiga keskendume ühele valdkonnale ja ennem teema valikut mõtlesin ise erinevaid teemasid millest kirjutada. Ideesid on palju ja võiksin neid siingi rakendada, kuid ei oska kuidagi alustada. Mõte sinna suunas on tegelikult juba liikunud juulist saati, vaja oleks veel peale hakkamist. Edaspidi katsun paika panna endale kava, mille alusel siis oleks kindlad nädalapäevad, kus mingist teemast juttu tuleks. Seni kuni idee idaneb, proovin siia sagedamini kirjutada. 


 Natuke tänastest tervislikest ampsudest ja tegudest

Hommikusöök: kaerahelbepuder keedetud vee ja piimaga. Maitseks maapähklivõi + kaneel (poleks kunagi arvanud, et hakkan pähklivõid sööma, aga pudru sees annab päris huvitava maitse)


Trenn: koolis kaks viimast tundi olid kehaline. Seal palju ei liigutanud, nahk isegi ei saanud märjaks. Pärast tundi jooksin meie kodu lähedal asuva Mt. Saku mullamäe juurde ja tegin u 40 sek spurte mäkke x8, lõppu veel lõdvestav kõnd ja venitus. Kokku tuli ajaliselt 1h 45min.

Kütus pärast trenni: maitsestamata jogurt + vaarika toormoos + linaseemned. Väga hea, moos teeb piisavalt magusaks, suhkrut pole vaja lisada. Korra olen ka odrajahust ise tehtud karaskit juurde purustanud ja vot siis oli see amps täiuslik.


 Igapäevaselt ei tasuks unustada tarbida vedelikku vähemalt 1,5l, soovitatavalt vee vormis, kuid tee ja must kohv ilma suhkruta on ka väga viis valikud.

 Tänaseks lõpetan, lähen higistan saunas natuke ja siis juba voodisse väga tühje patareisid laadima. Kusjuures väsimus oli täna nii suur, et silmi pöörata ei saanud, sest valus oli. Head ööd!



Monday, September 2, 2013

koos septembri ja kooliga hakkas kõle ja vihmane sügis


 Blogist eemal olles on möödunud jälle paar kuud. Vahepeal sai ka pool Euroopat läbi reisitud, nauditud sooja merd ja kõrvetavat kuumust. Praegu ei ütleks kummalegi ära. Lõdisen siin arvuti taga oma toas, võimalikult paksult riides, tekk ümber ja tee tass käes ning vaevlen une puuduses. Üks korralik uni oleks väga vajalik. 

 Juba augusti alguses ootasin, millal ükskord küll kool hakkaks ja saaks tagasi selle iga päevase rütmi. Ise endale mingi rutiini loomine ei ole päris see. Kui sul on kool, töö või mõni muu kohustuslik tegevus, siis ei anna sellest kuidagi eemale viilida, ükskõik kui väsinud sa ka poleks. Tuleb minna! Just sellepärast ootasin kooli, et saada tagasi see kindel rutiin ja rütm. Esimene kooli päev möödus ja nüüd küll tahaks koju jääda. Raske on uute kellaaegadega kohanemine. Sellest ka siis unepuudus.

 Selle kooli aasta, eriti veel esimese poolaasta, olen endale lausa ahminud kohustusi. Lisaks tavalistele tundidele koolis, ootab mind autokool. Lükkaks seda edasi ja edasi, sest kogemust autoga sõitmisest on täpselt ükskord, aga tuleb silmad kinni pigistada hirmude ees ja see ära teha. Parem praegu üksasi kaelast ära saada. See sügis hakkan uuesti ka ujumistrennis käima. Praeguse tunniplaani järgi peaksin s 3 korda nädalas saama käia. Lisaks ujumistrennile katsun kaks korda nädalas ka jõusaali jõuda. Valikaineteks võtsin koori (jess saab laulda), matemaatika praktikum (kohustuslik), TÜ teaduskoolist psühholoogia kursus ja võibolla võtan ka jõusaali kursuse, aga see nüüd selgub varsti. 

 Ammu olen juba vaikselt seda mõtet peas veeretanud, et tahaks jätkata klaverit või hoopis õppida kitarri. Muusikakoolile aega ei jääks, seega tundus vahepeal asi täiesti lootusetu, aga nüüd olen nõuks võtnud, et kui järgmine kord saab tööl ära käidud ja palk käes, siis ostan endale kitarri. No vot selline lugu siis. Hakkan kitarri õppima. Abiks Indrek ja youtube. Ehk saab minust asja kui viitsimist jagub. Praegu küll motivatsioon laes ja ei suuda ära oodata aega kui käed kitarrile külge saan.

 Eelmisest nädalast olen ka proovinud rohkem enda psüühilise minaga tegeleda ja natuke ka abi saanud. Kunagi kui julgust, kirjutan sellest lähemalt. Seniks aga võin öelda, et olen teinud nädalaga edusammud ja teatud perspektiiv on muutunud. Sellest lähtuvalt on nüüd lähi päevade eesmärk helistada füsioterapeudile ja panna aeg kirja. Parem küsida asjatundjalt mida täpselt teha tohin ja mida mitte ning jätkata spetsialisti juures käimist edaspidi kontrollis.

 Kuulmiseni ja head septembrit!

Tuesday, July 23, 2013

30 random facts about me



Järgmine nädal juba lähme perega Horvaatiasse peaaegu kuuks ajaks ja ei oskaks rohkem õhinal olla. Jube välja mõelnud ja otsinud, mis trenne seal teha, mida süüa ja mida vältida ning mida ostutuuridelt osta vaja. Kindlasti kõige tähtsam prioriteet on päevitada hästi palju ja varuda talveks d-vitamiini. See aasta on mul väike eelis, sest kerge päevitus juba olemas ja esimesed kõrbemised ära olnud.

Trennidest rääkides, mul on olnud üles ja alla minekuid. Mõni päev on selline, et ma võin trenni teha, aga sellest pole erilist kasu kui mul on tohutu isu. Siis lihtsalt söön selliseid asju, mis ma tean, et panevad kõhu valutama ja ebameeldiv on olla. Näiteks ühed sellised on jäätis, pannkoogid, pasta ja pitsa. Võimalik, et mul on mingist toitainest puudus. Teine võimalus on, et söön liiga palju. No lihtsalt tunnen kogu aeg, et kõht on tühi. Erilist rämpsu ei söö ma kunagi. Arvan, et söön tervislikult, aga alatihti rohkem kui peaks. 
Muidu tunnen, et selg on palju paremaks läinud alates sellest kui hakkasin uuesti jõusaalis käima. Saan mitu korda nädalas jooksmaski käia, wuhuuu! Praegu teen 8-nädalast programmi HIIT sprinte, kus iga kahe nädala tagant läheb maksimum pingutuse aeg pikemaks või puhkuse aeg lühemaks. Praegu on mul 15 sek sprinti ja minut pausi ja nii 10 korda. Nädal on tehtud ja juba kolmanda korra ajal tundsin mingisugust arengut.

 Sain hommikul ühest postitusest inspiratsiooni ja mõtlesin, et panen ka üle siia mõningased faktid enda kohta.

1) Olen 17-aastane tüdruk, kes saab talvel 18.
2) Mu sünnipäev on nii tobedal ajal aasta lõpus. Tundsin alati suusatades, et teistel minu vanuse grupis oli minu ees eelis.
3) Oleksin tahtnud minna 6a kooli. Lõpetaksin siis juba järgmine aasta kooli.
4) Kolisin 14-aastaselt Soome perest eemale ning elasin seal kaks aastat põhimõtteliselt iseseisvat elu.
5) Olen lõpetanud kaks põhikooli sama aegselt, nii Soome kui ka Eesti oma.
6) Kõik aastad Sakus koolis käies olen lõpetanud kiituskirjaga, välja arvatud 9.kl, kus kiituskirjast jäi puudu matemaatika eksami 5 (tuli hoopis 4, aga pidin 2 aasta materjali kuuajaga läbi võtma, niiet päris hea tulemus kokkuvõttes)
7) Olen olnud trennist sõltuvuses ja tundnud süümepiina kui treening vahele on jäänud. Mõnes mõttes siiani olen. Muust peaaegu ei mõtlegi, kui trenni tegemisest ja tervislikult toitumisest. Arvan, et mul on vaja psühholoogi külastada :)
8) Kardan süüa/juua igasuguseid asju, mida kõik teised minu vanused söövad. Mõtlen alati kui palju suhkrut või süsivesikuid neis on. Jällegi võib näha, et mu mõttemaailmaga pole päris kõik korras.
9) Väiksena kutsusid sugulased mind Karokaks. Ükskord ütlesin neile, et ma ei ole Varukas, ma olen Karuliina.
10) Pole kunagi klubis käinud.
11) Olen olnud kahes autoõnnetuses. Pärast viimast on mul eluaegne trauma. Iga kord kui kõrvalt tänavast tuleb natuke kiireminigi auto, siis tunnen nagu süda jätaks löögi vahele ja ootan seda hetke kui auto sisse sõidaks. Väga jube.
12) Mulle väga meeldib laulda, kuid pärast algkooli pole kooris osalenud. See aasta on plaanis jälle minna. Alatihti laulan oma toas karaoket.
13) Maod on jubedad. võehh...
14) Mul on kaks nooremat õde ja noorem vend.
15) Tegelesin kunagi ühe suve triatloniga. Lisaks olen osalenud väga paljudel rulluisu võistlustel ja maastikuratta võistlustel.
16) Vaatan liiga palju sarju arvutist, sest ei oska paremat tegevust välja mõelda.
17) Laisk
18) Unistus on elada inglise keelses ühiskonnas.
19) Mõtlen liiga palju sellest, mida teised minust arvavad. Võibolla see ka üks põhjus, miks tunnen ja olen sotsiaalselt eraldatum, st ei käi palju väljas ja ei tutvu kergesti uute inimestega. Lisaks olen endas ebakindel.
20) Mul oli kunagi koer nimega Lord ja kass nimega Miisu. Tulevikus, kui võimalik, võtaksin uuesti koera. Armastan neid tohutult.
21) Olen sõltuvuses kohupiima rabarberi purukoogist. Ei suuda ennast distsiplineerida.
22) Vahepeal kartsin tohutult telefoniga rääkimist, eriti võõrastega. Endiselt mõtlen mitu korda üle, mida rääkima hakkan ja vahest olen natuke närvis, kuid olukord on parem.
23) Alati kui vaatan filmi PS. I Love You, nutan algusest lõpuni.
24) Väiksena varastasin paar korda poest, sest teised ju tegid ka nii ja jäin vahele. Mitu aastat hiljem tundsin politseid nähes, et pulss läks kiiremaks. Nüüd olen targem ja tean, et varastamine on eetiliselt vale.
25) Ma ei usu mitte millegisse ega kellegisse. 
26) Tahtsin saada väiksena arhitektiks.
27) Kardan äikest.
28) Vahest öösel üksi kodus mõtlen, mis siis saab kui pätid tulevad.
29) Ennem Soome minekut käisin 7 aastat järjest ujumistrennis.
30) Mulle meeldib kokata kui viitsimist on ning tahtsin kunagi avada oma restorani.

Wednesday, July 10, 2013

mõtteid tippspordist



Viimasel ajal olen palju muru niitnud ja enam polegi nii vastumeelne, isegi kui mõnikord tekitab kogu see hein allergiat. Tähtsam on vaadata suuremat pilti. Olgu su aed kui tahes kola täis, siis värkselt niidetud muruga on see kõige ilusam koht üldse. Miski ei saa selle vastu. 

 Eile jõusaalis olles nägin seal ühte tüüpi, kes tegi väga sarnaseid harjutusi neile, mida me Kuusamos tegime. Lisaks nägin veel unes, et ta on järgmine Eesti mäesuusataja välismaalt, täpsemalt Kanadast, nagu Warren Smith USA'st. Teda vaadates tundsin mingil määral kadedust ja igatsust tippspordi aegadest. Talvel juba suusatades hakkasin puudust tundma sellest, mis oli olnud. Täiesti tõsi on nagu öeldakse, et ennem kui millestki heast ilma jääd, ei oska seda õieti hinnata või kuidas iganes see ütlus käis. Tähtis on põhimõte.



Kõikide vigastuste, ülekoormuste ja muude selliste halbade asjadega on lihtne unustada spordi võlusid ning langeda tohutusse musta auku (been there, done that), kust välja saamine nõuab suurt pingutust ja meeletut usku endasse.




 Näiteks see kui keegi küsib sinult mitu korda sa nädalas treenid või mis trenni teed, siis vastust kuuldes täitub nende nägu imetlusega. Lisaks kõik need väljakutsed, mis endale sead. Hetked kui raske töö on vilja kandnud ja võit on käes või puhas nauding treenimisest. Need on kõik põhjused, mille pärast tippsporti armastada. Poleks mul tervislikke takistusi, siis tahaks iga kell uuesti alustada, sest seda kogemust ei  anna vahetada millegi vastu.

 Jälle sai siin natuke mõtteid lendu lastud. Siis kui need mõtted pähe tulid, olid need terviklikumad, seega tunnen järjekordselt, et midagi olulist jäi puudu ning ülesehitus ei tulnud ka kõige eeskujulikum.

Thursday, July 4, 2013

the ultimate back-up plan: fitness



Olen juba kaks nädalat aktiivset jõusaalis käinud ja igasugused vastunäidustused puuduvad. Tekib ainult küsimus, miks ma seda varem ei teinud. Aastal 2008 või 2009 kui hakkasin esmakordselt jõusaalis käima, ei suutnud ma järgmist korda ära oodata. Märkimisväärne oli jälgida, kuidas iga nädalaga sain tugevamaks ja osavamaks. Siis tundus jõusaalis käimine kui millegina, mida saab südamest nautida.

 2010 aasta, kui läksin Soome, said minu senised jõusaalis käimise harjumused purustatud. Vot sealsed treeningud, harjutused ja treenerid olid hoopis teine maa. Kükid ja rinnalevõtt olid põhiharjutused. Okei, vahest oli kõhu ja muid harjutusi ka, aga millest puudu jäi, oli selg. Sealt ilmselt need selja hädad alguse saidki. Juba ainuüksi see, et kolme kuuga läks kükkide tegemisel kangi raskus 50kg-lt 100-le. Selline treening mulle ei istu. Võibolla sellepärast vältisingi jõusaali nii kaua, sest see teatud hea ''illusioon'' oli kadunud.

 Nüüd, aga uuesti käies olen oma entusiasmi tagasi saanud, tehes neid samu treeningkavasid, mida ennem Soome minekut. See, milleks inimese organism on suuteline, on hämmastav ja kuidas harjutusi tehes lihased tõmbuvad pingesse ja lõdvestuvad, on vaatemäng. Pole midagi meeldivamat kui näha, kuidas inimesed hoolitsevad oma keha eest, teevad edusamme ning saavutavad suurepärase vormi.

 Sport on ja jääb mulle alatiseks südamelähedaseks. See on osa minu loomusest. Kui peakski tulevikus nii juhtuma, et arstiteaduskonda sisse ei saa, siis varuplaan on mul olemas. Jään spordi juurde. Õpin kas kehakultuuri, et hakata jõusaali treeneriks või midagi spordimeditsiini valdkonnast. Täitsa ei imestaks, kui ükskord proovin fitnessi ära. Mulle meeldib enda vaimu ja keha proovile panna ning ma ei saa jääda alatiseks mõtlema oma seljale ja tunda sellepärast kuidagi kõrvale jäetuna. Pean suutma elada oma puudustega ja alati suunama pilgu parema mina leidmise poole!

Tuesday, July 2, 2013

addicted to tv-shows


 Kuna praegu eriti mõtteid kirjutamis osas ei ole, siis teen väikse nimekirja sarjadest, mida ise olen vaadanud ja soovitan. Kohati ma soovin, et poleks kunagi hakanud sugulase järgi arvutist sarju vaatama, sest ükskord kui alustad, on raske lõpetada. Näiteks kui satun mingi uue ja hea sarja peale, siis ei saa ennem lõpetada, kui kõik hooajad on vaadatud. Kuigi nüüd hakkab juba natuke see buum üle minema, eriti kooli ajal, sest õppida on tohutult palju. 

Õnneks ma pole ainuke, kellel sellised ''hobid'' on. Väga paljud vaatavad samamoodi, mis on tegelikult üsna kurb, sest järjest vähemaks jääb aeg, mida veedetakse õues või sõprade seltsis. Ainuke suur pluss, mida ma märganud olen, et mulle on väga palju külge jäänud inglise keelseid väljendeid ning tunnen üsna kodus ennast sellega. Kohati tunnen, et eesti keeles on midagi kohatu väljendada ja inglise keeles kõlab see palju paremini. Nüüd oleks vinge kuskile seda kõike praktiseerima minna.

Meditsiinidraamad
Grey's Anatomy (üks parimaid sarju üldse. Sari äratas minus huvi meditsiini vastu)
Private Practice (spin-off sari Grey Anatoomiast. Väga hinge minev, käsitletakse iga päeva probleeme)
Body of Proof (endine neuroloog Dr. Megan Hunt lahendab laipu lahates politseiga mõrvu)
Bones (Antropoloog Dr. Temperance Brennan lahendab FBI agendiga mõrvu. Neil on hea suhte keemia, mida kumbki ei taha tunnistada)
Royal Pains (Dr. Hank Lawson läheb Hamptonisse rikkureid ravima, kes ei taha haiglas käia ning soovivad saada meditsiinilist abi oma häärberites)
House (üks parimaid meditsiini sarju. Dr. House otsib ravi haigustele, millele keegi teine ei oska lahendust leida)
The Mindy Project (India plus-size tüdruk proovib läbi lüüa meditsiinis ja elus. Läheb ka komöödia alla)

Teismeliste seas menukad sarjad
The Vampire Diaries (Elena kistakse müstiliste olendite maailma ja kohtub kahe hurmava vampiiriga Stefan ja Damon Salvatore'iga)
Pretty Little Liars (Nelja tüdruku sõbranna tapetakse ja pärast tema surma hakkab gruppi šaboteerima ''A'')
90210 (Kunagise Beverly Hills: 90210 järeltulija, kuigi täiesti erineva süžeega. Räägib keskkoolis käivatest noortest ja nende elust. Palju esineb sarjas kuulsaid artiste.)
Gossip Girl (New Yorgi rikkurite elust rääkiv sari, kus alatihti keeravad tegelased üksteisele käki kokku. Palju moodsaid kostüüme.)

Komöödia
Two and a Half Men (Väga hea sari Harperite perekonnast. Algul Charlie Sheeniga ja hiljem Asthon Kutcheriga. Kui algul Asthoniga ei saanud sari vedama, siis nüüd on jälle sama naljakas kui varem)
New Girl (Õpetaja ja veidrik Jessica Day kolib kolme täiesti erineva isiksusega mehe korterisse. Kõigi tegelaste kooslus võrdub väga naljaka ja hea sarjaga)
How I Met Your Mother (Ted Mosby lugu sellest, kuidas ta kohtus oma laste emaga. Sarja käigus räägitakse viie peategelase lugusid, mis on alati huvitavad ja naljakad)
Melissa and Joey (Joey jääb Ponzi skeemi tõttu ilma naisest ja varast. Mel Burke võtab ta enda juurde oma õe laste hoidjaks ja majapidajaks. Nende vahel on hea keemia, kuid jälle ei käitu selle põhjal)
Cougar Town (Sari keskealiste grupist. Kogu sari keerleb selle ümber, et neile meeldib veini juua ja lollusi teha)
Friends (Üks parimaid komöödia sarju üldse. Ei vaja tutvustamist, sari räägib enda eest.)
Awkward (Ameerika keskkooli noorte ümber keerlev sari, kus alatihiti tegelased on piinlikes olukordades

Krimi/mõrvade lahendamine/kättemaks
Castle (Menukirjanik ja naistemees Richard Castle hakkab detektiiv Kate Becketti varjuks, et kirjutada temast raamatuid. Tegelaste vahel on tohutu külgetõmme. Koos lahendavad nad mõrvamüsteeriume.)
The Mentalist (Meedium Patrick Jane liitub CBI-ga ja hakkab lahendama mõrvu)
Rookie Blue (Kollanokkadest politseinike sari, kes hakkavad jälitama kurjategijaid)
Revenge (Emily Thorne hakkab oma isa mõrvanud vandenõulastele kättemaksma)
Arrow (Oliver Queen hakkab maksma kätte tema kodulinna hävitava korporatsiooni liikmetele pärast 5 aastat üksikul saarel elamist. Lisaks on peategelane Stephen Amell super hea välimusega, silmad puhkavad!)

Täiskasvanutele/müstiline

True Blood (Väga tuntud ka vanemate inimeste seas. Järjekordne müstiliste olendite sari, mis toimub ühiskonnas, kus vampiirid elavad vabalt inimeste seas. Lisaks on seal haldjad, kujumuutjad, libahundid ja nõiad)
Game of Thrones (Järgmine väga populaarne sari. Mitmed rikkad perekonnad võitlevad trooni pärast)
The Camelot (Sarnane Troonide mängule)
The Lost (Lennuk kukub üksikule saarele. Ellujääjad peavad saarel hakkama saama ning lahendama müsteeriume)
666 Park Avenue (Jane ja Henry kolivad hoonesse, millel on hirmutav ajalugu. Jane hakkab lahendama ehitise kohta käivaid saladusi)

Lihtsam ajaviide
Desperate Housewives (üks mu esimesi lemmikuid ja väga tuntud)
Jane by Design (Keskkooli tüdruk Jane on moehuviline ja läheb moeärisse tööle, valetades ennast vanemaks)
Drop Dead Diva (modell Deb sureb ära ja taevas vajutab Return nuppu. Ta hing läheb tagasi maale matsaka advokaadi kehasse. Ta peab Jane keha ja eluga hakkama saama.)
The Voice (USAst alguse saanud talendikaid lauljaid otsiv saade. Lauljaid valitakse ainult hääle järgi)
I Used to be Fat (Sari ülekaalulistest, kes võtavad suve jooksul ennem kolledžit kaalust alla. Mõni õnnestub, mõni mitte.)

 Woah...see nimekiri tuli nüüd küll kohutavalt pikk. Mõni, mis meelde ei tulnud, on välja jäänud ning veel lisaks mõned, mis ei väärinud vaatamist. Loodan, et keegi leiab siit endale midagi meelepärast, mida vaadata.










Sunday, June 30, 2013

poliitika: tundmatus kohas pea ees vettehüpe



Juba mitmendat korda tulevad muru niites head mõtted, mille üle mõtiskleda ja nii polnud ka seekord erand. Seekord hakkasin siis mõtlema sellest, kui mul oleks praegu hääleõigus. Isegi kui mul pole jäänud täisealiseks saamiseni rohkem kui 5 kuud, siis ikkagist on poliitika minu jaoks tundmatu pärusmaa. Võibolla on selles süüdi need kaks aastat kui Soomes elasin ja jäin ilma ühiskonna õpetuse tundidest, seega ei saa kõigi minuealiste noorte eest rääkida.

 Oletame, et saakski tõeseks see, et alates 16. eluaastast oleks igal Eesti kodanikul õigus hääletada ja homme peaksin minema hääletama. Mina, kui kohusetundlik eestlane, tunneksin vajadust anda oma panus Eesti riiki, kuid kuidas ma seda peaksin tegema kui poliitika on mulle sama võõras kui elu Siberis. Kas ma peaksin valima erakonna, mis reklaamib ennast kõige säravamate plakatitega või erakonna, kes annab võimalikult palju asju ''tasuta'' inimestele. Veel enam, kuidas ma peaksin otsustama, millist kanditaati valida.

 Olen terve oma elu kuulnud sõprade ja perekonna seas, kuidas Keskerakonda maha laidetakse ja kuidas soosingus on venelased. Ilmselgelt ma ei saa selle erakonna poolt hääletada. Järgmiseks Reformierakond. Hiljutise skandaali põhjal, millese pole täielikult süvenenud, tundub ka oravate poolt hääletamine vale. Üle jäävad Sotsid, Rohelised, Isamaa ja Res Publica liit ja veel mõned vähem tuntumad. Jälle seisan dilemma ees, sest nende erakondade kohta ei tea ma suurt midagi.

 Nagu järeldada võib, ei poolda ma veel nii noortele hääletamis õiguse andmist. Ma ei hakka siin kohal väitma, et kõik noored ei tunne ennast poliitikas kodus ja ei oska iga kell kaasa rääkida. Lisaks tänapäeva noored on väga targad. Kuid siiski, kui mina peaksin selle otsuse tegema, siis alates 16. aastased noored ei peaks veel hääletama. Mina tunnen, et ma pole veel selliste otsuste tegemiseks piisavalt küps.

 Minu jaoks tähendab poliitika kõrgete panustega ja väga raskete reeglitega mängu, kus pinnale jäävad kõige kavalamad ja osavamad. Selle jälgimine ja mõistmine võtab aega!

Ma tõesti loodan, et teistel on olnud ühiskonna õpetusest kasu ja nad ei tunne ennast selles valdkonnas nii võõralt nagu mina.

Saturday, June 29, 2013

miks kantakse võimalikult palju riideid trenni tehes seljas


 Olen alati mõelnud jõusaalis käies, miks inimesed kannavad nii palju riideid seljas. Mõnel on peal kapuutsiga pusa, mõnel lisaks pusale veel pikad dressid. Kas nii paljude riiete kandmisel on ka mingisugust kasu?

 Nii siis mõtlesin eile, et kas tõesti on põletatavate kalorite hulk suurem siis, kui riideid on võimalikult palju ja higi voolab ojadena ning kuidas saaks ise sellest kasu lõigata. Hakkasin asja uurima ja leidsin ühe väga asjaliku artikli.

 Põhimõtteliselt ei pea see fakt paika, et dressides trenni tehes kaotab rohkem kaloreid. Küll aga higistades nii palju, kaotab organism tohutult vett, mille tulemuseks võibki olla lühiajaline kaalu kaotus. Kahjuks uuesti vett tarbides tuleb kõik ''kaotatud'' kaal tagasi. Isegi kui tulemus püsima jääb, on lihastes vähem vett, seega ka lihasmass väiksem, kuid rasvaprotsent endine. Antud meetodit kasutavad maadlejad, poksijad jne, kellel vaja ennem võistlust kiiresti õigesse kaalu saada.

 Mis siis ikkagist kasu on nende riiete koorma kandmisest? Näiteks kui õues on külm ilm, siis püsib lihas soe ning vigastuste risk on väiksem tehes sprinte või äkkilisemaid liigutusi ning sörkides on lihtsalt soe olla, ei hakka külm. Sama kehtib ka soojendust tehes ja miks sportlased kannavad näiteks kergejõustike võistlustel soorituste vahepeal soojendusdressi - ikka selleks, et lihas püsiks soe.

 Kuidas siis saaks ikkagist treeningust rohkem kasu lõigata ja rohkem kaloreid põletada? Ei ole vaja raketiteadlast, et seda teada saada. Võti peitub rohkemas liikumises ning treeningu intensiivsuses. Näiteks kui sa tahaksid sörkides rohkem kaloreid põletada, siis tee iga 5 minuti tagant üks sprint, mis tõstab pulsi kõrgemale. Lisaks annavad need sprindi lõigud ka treeningule mõnusat vaheldust.

 Kui kuuled kedagi ütlemas, et kaotas nädalaga 5kg dieedi, kaalulangetus tablettidega, isegi trenniga või millega iganes, siis võid kindel olla, et domineerivaks jäi veekaalu langus. See on ka üks põhjuseid, miks lühiajalised dieedid ei toimi.

 Tähtis on riietuda treenides nii, et endal kõige mugav oleks ilmastikust või temperatuurist sõltuvalt. Ma ei hakka siin nüüd kellegile keelama selliseid riideid nagu nad tahavad treenides, kuid kui tõesti eesmärk on riietusega kaotada kilogramme, siis kahjuks sellest üritusest ei tule midagi välja.

Allikas:Why People Wear Sweatshirts While Exercising, and Why It’s Useless By: Sean

 Ma ei ole ekspert ega oma pabereid fitness-valdkonnas. Kõik minu teadmised tulenevad enda huvist antud teemade vastu ning omast kogemusest. Ennem kui hakata oma elustiilis drastilisi muudatusi tegema, tuleks konsulteerida asjatundjaga.

Friday, June 28, 2013

kohutav tõde smoothie'de kohta



Kuna olen huvitatud Paleo söömisstiilist, kuigi ei järgi seda 100%, sest naudin endiselt aegajalt piimatooteid, siis saan emailile uudiskirju. Tänane uudiskiri oli smoothie'de, värkselt pressitud mahlade jms jookide kohta. 

 Praegu on kõik sellised kohad nagu Boost väga IN ja kõik inimesed tahavad nautida midagi värsket ja külma, mis tundub üdini tervislik. Ise ei ole selle kultusega kaasa läinud, sest esiteks see on kallis, teiseks olen alati mõelnud kui suur suhkru sisaldus neis jookides on ja kolmandaks see toorainete kogus, mis joogi sisse läheb, on tohutu. Võin ka käsi südamel öelda, et ei ole mitte kunagi joonud ühtegi Boost smoothie't, ainult maitsenud. 

 Ma ei taha selle postitusega kellegi maailmapilti ära rikkuda või kedagi solvata, aga fakti on raske eirata. Võtke aega paar minutit ja heitke sellele artiklile pilk peale. Olen kindel, et pärast selle lugemist mõtlete ennem kaks korda järgi kas on ikka vaja osta üks külm kokteil kuumal suvepäeval, kui saaks ka hakkama külma värskendava veega.

Wednesday, June 26, 2013

inimlikkus ja mõistmine




Kuuaega suvest on läbi ja kaks kuud on veel ees. Ei ole veel palju jõudnud teha, kuid enesetunne on parem, sest olen viimasel ajal aktiivselt hakanud trenni tegema ning söögi osas loobunud teravilja toodetest. Vahepealne negatiivsus hakkab vaikselt muutuma positiivseks ning need ajad kui saab sõprade seltsis kvalitiivselt aega veeta, rääkida tulevikust, päevakohastest teemadest ning muudest huvitavatest seikadest, on üle kõige. 

 Mul on veel kaks aastat ees lapsepõlve ennem, kui asun uuesti üksi elama ning saan maigu suhu täiskasvanu elust. Ootan seda aega ootusärevusega, kuid siiski säilib minus teatud hirm. Kuid kui sellele liiga kaua pidama jääda, tundubki kõik liiga keeruline. Seega tuleb keskenduda eesolevale kahele aastale ning täita oma eesmärgid nii hästi kui võimalik. 

Kohati ma sooviks elada näiteks Ameerikas. Sealsed õpingute võimalused on tohutud ning koolidesse kanditeerimiseks peab ainult teatud testid nagu SAT või MCAT ära tegema. Meie haridussüsteem on alles noor ja otsib oma tugepunkti. Iga aastased muudatused on rasked nii õpilastele kui ka õpetajatele. Näiteks miks meil on vaja kooli poolset komplekseksamit, kui sellest ei ole meil järgneva kooli valikul mingit kasu, selle jaoks peab vaid ekstra õppima. Sama aega saaks paremini kasutada ettevalmistudes ülikooli katseeksamiteks. Kohati meeldiks mulle eelnev eksamite süsteem, kus sai endale ise vajalikud riigieksamid valida. Nüüd kõik gümnasistid ootavad seda, kuidas eksamite hindamine kujuneb välja. Kas läbi saamiseks on vaja 1 punkti, 20 või 50 punkti. Isiklikult jääksin 20ne punkti juurde. Siis säiliks teatud üritatavus ja motivatsioon. Ühe punktiga võib-olla mindaks liiga palju mütsiga lööma, kuid 50 punkti on siiski liiga palju, sest kõik õpilased ei ole võimelised sooritama nii kõrgele tasemele. Seega minu arvates oleks 20 punkti kuldne kesktee. Lisaks võiks rohkem arvestada õpilaste isiksustega ning oma aineõpetajad võiks anda õpilaste kohta hinnangud. Mis saab neist, kes muidu on suurepärased õpilased, kuid eksamile minnes saab eksamipinge võitu ning sooritus on kehv?! Eksamite hindajad ei või näha töid hinnates sooritaja isiksust. Samamoodi on loovate ainetega koolis. Kas meil on vaja panna hindeid kunsti, muusika ja kehalise kasvatuse eest?! Need on ained, kus peaks juba ainuüksi kohal käimise eest arvestatud hinde saama ning üldse võiks hindamine jääda arvestatud ja mittearvestatud piiridesse. Kas on eetiliselt õige hinnata kõiki samade kriteeriumite põhjal. Kas noor, kes treenib 5 korda nädalas on võrdne noorega, kelle jaoks on juba raske jala kooli minna. Ei ole! Seega meil oleks vaja rohkem inimlikust ning mõistmist. Nii palju siis minu mõtetest kooli teemal. Kui niimoodi kirjutama hakata, siis kõiki mõtteid ei oska korralikult kirja panna ning osa jääb tagaplaanile. Siiski minu nägemus õigest koolist ei muuda reaalsust ning igaüks peab leidma oma õige toimetuleku viisi.


Monday, May 27, 2013

kooliaasta lõppemas


 Blogimine täiesti soiku jäänud, millest võib järeldada, et kirjanikku vms minust ei saa. Pole kurvastamise koht, sest hoopis reaalainetest leian oma kutsumuse.

 Kui siin vahepeal hõiskasin, et seljaga on nii hästi, et ei valuta enam üldse ja teen hoolsasti trenni, siis nüüd on kahjuks olukord vastupidine. Aprilli alguses mõtlesin, et katsetan HIIT (high intensity interval training) treeningut. Kas pole mitte lihtne lahendus, kui saab super füüsilise vormi treenides kõigest 4 korda nädalas 10 minutit?! Tundub liiga hea, et tõsi olla. Polnud kahte nädalatki jõudnud programmi jälgida kui selg hakkas väga hullusti valutama. Isegi sügisel kõige hullematel päevadel ei valutanud vist nii kõvasti või ei osanud lihtsalt võrrelda seda valu millegagi, sest selg polnud ammu valutanud. Jätsin treeningud ära, ei teinud mitte midagi päris tükk aega. Kui siis üritasin uuesti järje peale saada ja pilatesega uuesti alustada, siis kohe üldse ei õnnestunud. Siiamaani otsin seda motivatsiooni kübekest, et suudaksin harjutusi teha. Praegu on selg parem, aga mul on paremaid ja halvemaid päevi. Halvemate päevade tõttu olen oma treeningutest välistanud täiesti jooksmise. See on üks tegevustest, mida ma alati nautisin, aga ei saa enam teha. Teine on rullitamine, sellega olen see aasta juba mitu korda tutvust teinud ja tagasiside pole halb olnud. See tunne, kui saab kihutada suurte rullidega ja tuul puhub näol, on kirjeldamatu. Ohverdusi tuleb teha tihti ja see paneb mind alati soovima elu ilma seljavaluta. Võib-olla on aeg pöörduda kiropraktikute poole?!

 Kooliga on selleks aasta peaagu kõik. Homme matemaatikas üleminekueksam, mille osas mul mingeid kahtlusi pole. Tunnen ennast nagu kala vees viimasel ajal matas. Ülesannete rohke lahendamine on vilja kandnud ja viimasel ajal kontrolltöödes punktid kas maksimumid või selle lähedal. Tuleb varakult magama minna, vaim valmis panna, mitte üle mõelda ja rahulikult töö ära lahendada. Neljapäeval kaitsen oma uurimistööd ,,Noorsportlaste vigastused.'' Kui see tehtud, võib kooli peast pühkida ja suve hakata nautima. Olen täiesti puhkuse välja teeninud. Kogu aasta peale ainult kaks kursusehinnet neljad ja need olid ka esimesel poolaastal. Nüüd juba aasta lähemal kuldmedaliga lõpetamisele. ;)


Thursday, January 24, 2013

inevitable


 Viimasest kirjutisest saati olen justkui vältinud üldse siia kirjutamist. Võib-olla põhjuseks see, et vahepeal leidsin väga huvitava ja tõsiselt hästi kirjutatud blogi (britiblogi.blogspot.com).Sealt aadressilt leiad endise Saku kooli tüdruku blogi, kes kirjutab elust-olust, ülikoolist ning ajakirjandus maailmast. Tema keele kasutus on midagi kadestusväärset ja soovin, et isegi oleks sama loominguline. Heitke pilk peale!

 Vaheaja lõpust saati olen tundnud, et tohutu pinge on peal seoses kooliga ja juba ma tunnen, et toss varsti väljas ning oleks õige aeg puhkusele minna. See ei ole normaalne, et koolist koju jõudes peab ikka õppima poole ööni. Selline mõiste nagu vaba aeg, ei kuulu varsti enam minu sõnavarasse. Võin tunnistada, et sellel nädalal olen küll äärmiselt laisk olnud koduste töödega, kuid siiski kool tapab. On tunne nagu oleks vastsündinud lapse ema, sest magamatus on kohutav ja ilma musta kohvita päeva üle ei ela. Poleks kunagi arvanud, et seda ütlen, aga armastan kohvi järjest enam. Eks nii see iga sõltuvus algab.

 Suur õhin pilatesest on see nädal üle läinud. Väsimus on tappev, seega pole leidnud erilist mõtet ennast rohkem väsitada. Küll aga tunnen, et olen juba tugevam kui alustades ning järjest lihtsamaks läheb. Positiivne on see, et pärast tänast suusatundi, kus sõitsin 5km, on eluvaim sisse tulnud ning tunneli lõpust paistab valgus. Ütleme head aega väsimusele! Homme kindlasti plaanis harjutustega jätkata. Siit ka tsitaat: '' Train like a beast, look like a beauty!''

pilt: koreaorganics.com

Thursday, January 3, 2013

take the bull by the horns


 Üks põhjus miks ma vihkan igasuguseid vaheaegasid, on see, et mul läheb unerütm totaalselt sassi. Iga päevaga jääb magama mineku aeg järjest hilisemaks. Tulemuseks ongi see, et magan poole päevani. Väga raske on seda režiimi muuta. Eile oli jälle selline õhtu. Mõtlesin, et oleks hea kui saaks kella ühest magama, aga ei. Tuli sada mõtet pähe, mida võiks internetist uurida. Niisiis hakkasin uurima jooga kohta ja just selle stiili kohta, mida Sakus tehakse. Tuleb välja, et see ei olegi mu seljale kõige parem, vaid hoopis pilates on üks parimatest valikutest, sest see tugevdab kõiki selgroo süvalihaseid. Sobib ideaalselt seljavalu korral. Uurisin ka selle harrastamise võimalustest. Sakus kahjuks võimalused puuduvad ja linnas küsitakse ühe tunni eest hinge hinda. Siis aga leidsin alternatiivi vanast heast sõbrast youtube'ist. Youtube on täis pilatese 30 minutilisi treeninguid ja ka täiesti algajatele, kus seletatakse ja näidatakse ära õige tehnika. Mõtlesin, et why not? I should give it a try! Alustuseks oleks mul muidugi vaja õiget võimlemismatti. Põrandal muidu liiga kõva ja seljal ei ole just kõige mugavam. Algul soovitatakse teha 2-3 korda nädalas, igat harjutust korrata 5-10 korda ning üks sessioon peaks olema 30-60 min pikk. Juhul kui soov langetada kaalu, siis on soovitatav ka teha lisaks mõned vastupidavus treeningud nädalas. Võtangi ennast täna kätte ja proovin ära. Kahjuks see just tulla ei saa. ;)

Kellel endal ka nüüd huvi tekkis, siis siin on üks väga hea video algajatele: http://www.youtube.com/watch?v=ckNDq41C7Yo