10 seconds of pure happiness

 Mul oli mitu korda kavatsus kirjutada siia. Näiteks esimene lumi ja laupäeva hommik, kus kõik ümberringi oli nagu postkaart, tekitas eufooriat ja olin nagu iga aasta, totaalselt õhinas, et lumi on maas. Lõpuks, aga ei jõudnudki kirjutada, sest oli sada tegemist kooli asjadega, linnas käimistega ja muude tegevustega. Lisaks sellele ka arvuti hoolduses.

 Nüüd kui kooli pihta on hakanud, ei ole just kõige eeskujulikumalt maganud. Iga päev olen plaaninud varakult voodisse minna, aga ikka jõuan peale ühtteist ja tulemuseks on see, et järgmine päev magan päeval peale kooli, mis jälle rikub õhtuse une ära. Õnneks nädalavahetuse varsti tulekul ning siis aega oma unerütm korda saada.

 Vaheajal jõudsin ka ujumas ära käia. Algul kui alustasin rinnuli ujumisega, andis selg tunda, kuid siis läksin krooli peale üle ja oli kõik hästi. 1km poole tunniga ujuda ei valmistanud mingeid raskusi ja pool sellest ajast ujusin veel eraldi käsi ja jalgu. Täna, aga tegin midagi riskantsemat ja käisin jooksmas. Algul oli nii mõnus ja kerge. Peale 25 minutit jooksmist tegin ka mõned sprindid. Lihtsalt kirjeldamatu kui võimas oli oma jalgu sirutada ja tunda kiirust. Tundsin, et jooksin kiiremini kui kunagi varem. Kauaks rõõmu ei jätkunud, sest järjest enam hakkas selg ennast meelde tuletama. Praegu annaks küll kõik, et selg terve oleks ja saaksin teha kõike ilma, et peaks kartma seljale liiga tegemist. Homne kehalise tund jälle küsimuse all. Kui seljavalu läheb õhtu jooksul hullemaks, siis jälle minna ei saa. Nüüd, aga kõht on mõnusalt tühi ja lähen suppi nautima!

change

 Eilne päev möödus haigena. Palavik tegi nii uimaseks, et magasin õhtul 2,5h ja kui tuli lõpuks kätte aeg magama jääda, siis ei tahtnud kuskilt see uni tulla. Nii ma siis vähkrelesin voodis u kolmeni. Unerütm on nii sassis, et ma ei tea kuidas ma saan tagasi kooli aegsesse rütmi. Õnneks veel neli päeva ei pea enda peakest sellega vaevama.

 Kuna mul ammu oli juba plaanis juukseid värvida, siis täna tänu Ellule võtsin ennast kokku ja ostsin pruuni värvi ära. Tulemus on võõras, pole harjunud, aga meenutab mulle aega, kui mul olidki kogu aeg tumedad juuksed.

 Terve päev on jälle läinud ime kiiresti mööda ja pole endiselt jõudnud raamatut lugema. Kui ma nii edasi jätkan, pean kokkuvõtte läbi lugema ennem raamatu vastamist. Üks kord on ikka esimene kord.

inspiratsioon

 Nüüd on 4 päeva jutti iga õhtu miskit toimunud. Imestan, et ei ole veel tekkinud sellist tunnet, et on vaja auru välja lasta ja nautida metime'i. Eile kui blogi kirjutasin, pidin surnuks ehmatama, sest Ints ja Ellu tegid väikest viisi pranki akna taga. Väga creepy oli olla ja arvasin juba, et olen paranoiliseks muutunud.

 Pole pikka aega nii palju naerda saanud, nagu eile õhtul. Pidi toimuma muuvinight, aga kuna tehnikaga oli probleeme ja keegi ei suutnud otsustada, mida me vaatame, siis jõudsimegi selleni, et mängisime Aliast, mis osutus super vingeks. Hoolimata sellest, et enesetunne oli kehv, oli mul ikka fun.

 Täna hommikul jätkus halb enesetunne, olen vist mingit sorti viiruse endale külge hankinud. Mis saaks olla parem kui olla haige vaheajal?!? Nüüd siis vähemalt võtan ennast kätte ja teen natuke kooliasju. Vaja veel lugeda kohustuslik kirjandus läbi, õppida anatoomiat ja vene keelt ning teha uurimistööd.

 Eile leidsin ühe blogi, mis on täis kasulikke näpunäiteid ja kellel puudub inspiratsioon ja motivatsioon, saavad selle kindlasti tagasi kui Aino blogi loevad. Kes vähegi soome keelt oskab, visake pilk peale: http://a-rou.blogspot.com/2012/10/tapojensa-orja.html
Cheers!

Long time, no see :)

 Aeg läinud kiirelt ja tegusalt ja juba ongi käes vaheaeg. Kooliga ja uute õpetajatega harjumine võttis aega ja oma põntsu andis seljavigastus. Pole vist juba poolteist kuud või kuu trenni teinud. Seljal on olnud paremaid ja ka halvemaid päevi. Viimastel koolinädalatel valutas selg rohkem kui tavaliselt, ei tea kas siis kontrolltööde pingest või millestki muust. Kuuajaga olen 4,8 kg alla võtnud. Arvan, et see on kõvasti teinud seljal olemist kergemaks.

 Nüüd oktoobrikuus pärast seda selja uudiste põntsu, olen püüdnud elu rohkem nautida. On olnud hetki, kus tuju täiesti nullis või hetki, kus eufooria on nii suur, et naeratus kogu aeg näol. Inimestel, kes mind võib-olla lähemalt ei tunne, võib jääda mulje, et ma muud ei teegi kui naeran ja olen üks positiivsus ise. Olen hakanud mõnu tundma sellest, kuidas iga päevane keskkond on tuttav ja saan olla inimestega, kes mulle tähtsad ja lähedased. Ka tunnen mõnu eesti keeles õppimisest, kuigi tihti kasvavad kodutööd nii üle pea, et tahaks lihtsalt kõik vastu seina visata - gümnaasiumis käimise lõbud. Hinnetega on enam-vähem kõik korras olnud, kuigi matas tuleb tõenäoliselt esimene kursus 4. Kõik ei saagi alati ideaalne olla!

 Nagu ennem mainisin, siis ei ole pikka aega trenni teinud. Peaks ennast käsile võtma ja hakkama ujumas käima. Olen kuulnud, et väga hea oleks mu seljale jooga või pilates. Kõik on ainult kättevõtmise asi ;)

 Kuna nüüd on olnud rohkem aega mõtlemisele, siis olen tulnud järeldusele, et miks kõik hakkas 2 aastat tagasi kolinal halva poole pöörduma. Kõik sai alguse Kuusamosse minekuga. Sealne treeningkava oli täielik šokk ja tõsiselt raske. Tahtsin ennast tõestada ja liiga kiiresti lootsin edusammudele. Siiamaani kahetsen seda päeva kui sai oldud teist või kolmandat päeva lumel ja ma tundsin, et jalgades pole powerit ja peaks võtma time-off'i. Mis mina aga tegin? Ronisin järgmine päev mäkke, panin matsu ja oligi kõik. Lõpp! Oleks siis ju võinud taastumisprotsessi teha õieti, alustades aeglaselt, aga ei minul oli vaja kiiresti saada mäele ja olla samas vormis nagu ennem. Viimase põntsu pani suvine treeningkava, mida arvasin, et olen valmis tegema 9 korda nädalas. Ja edasine on ajalugu... Tagant järgi on alati kõik targemad, aga vigade tegemine ongi selleks, et neist õppida.

 Kuulmiseni!