Nüüd oktoobrikuus pärast seda selja uudiste põntsu, olen püüdnud elu rohkem nautida. On olnud hetki, kus tuju täiesti nullis või hetki, kus eufooria on nii suur, et naeratus kogu aeg näol. Inimestel, kes mind võib-olla lähemalt ei tunne, võib jääda mulje, et ma muud ei teegi kui naeran ja olen üks positiivsus ise. Olen hakanud mõnu tundma sellest, kuidas iga päevane keskkond on tuttav ja saan olla inimestega, kes mulle tähtsad ja lähedased. Ka tunnen mõnu eesti keeles õppimisest, kuigi tihti kasvavad kodutööd nii üle pea, et tahaks lihtsalt kõik vastu seina visata - gümnaasiumis käimise lõbud. Hinnetega on enam-vähem kõik korras olnud, kuigi matas tuleb tõenäoliselt esimene kursus 4. Kõik ei saagi alati ideaalne olla!
Nagu ennem mainisin, siis ei ole pikka aega trenni teinud. Peaks ennast käsile võtma ja hakkama ujumas käima. Olen kuulnud, et väga hea oleks mu seljale jooga või pilates. Kõik on ainult kättevõtmise asi ;)
Kuna nüüd on olnud rohkem aega mõtlemisele, siis olen tulnud järeldusele, et miks kõik hakkas 2 aastat tagasi kolinal halva poole pöörduma. Kõik sai alguse Kuusamosse minekuga. Sealne treeningkava oli täielik šokk ja tõsiselt raske. Tahtsin ennast tõestada ja liiga kiiresti lootsin edusammudele. Siiamaani kahetsen seda päeva kui sai oldud teist või kolmandat päeva lumel ja ma tundsin, et jalgades pole powerit ja peaks võtma time-off'i. Mis mina aga tegin? Ronisin järgmine päev mäkke, panin matsu ja oligi kõik. Lõpp! Oleks siis ju võinud taastumisprotsessi teha õieti, alustades aeglaselt, aga ei minul oli vaja kiiresti saada mäele ja olla samas vormis nagu ennem. Viimase põntsu pani suvine treeningkava, mida arvasin, et olen valmis tegema 9 korda nädalas. Ja edasine on ajalugu... Tagant järgi on alati kõik targemad, aga vigade tegemine ongi selleks, et neist õppida.
Kuulmiseni!
No comments:
Post a Comment