Haigevoodis...AGAIN!!!!

Moi,
Jahah nädal möödas ja taas haige. Ehk nüüd enam lähi-ajajooksul haigus kimbutama ei tule, kes teab...

Laupäev, 18.12
 Magada, magada, magada...Realsustaju jõudis minuni alles 11-12 aeg. Ennem seda oli eelmisest õhtusest kaardipõrgust kosutav ja värskendav uni, kuid alati tahaks veel mõnuleda ja pikutada laupäeva hommikul soojas ja mõnusas voodis. Hoida silmad kinni ja püüda veel viimast une jäänustest. No mis teha, elu ei ole nii lill, et lesida nii kaua kui tahes kui terve korter paksult rahvast täis. Hommiku vara saabusid ka uued asukad siia, perekond Koik. Ähmaselt läbi une kuulsin uste paukumist aga rohkem ei midagi. Kuni lõunani sai veel väheke oleskeldud. Siis võtsime kätte ja vedasime ennast järve äärde murdmaarajale. Nii saidki selle aasta esimesed kilomeetrid nühitud ja veel täiesti tutt-uue Fischeri varustusega. Tingimused ei olnud just kiidetavad, tuul, räige külm ja värske lumi rajal. Mis siis lootta superheast libisemisest..Kuni sinnamaani kui esimene kilomeeter sai sõidetud külmusid näpud sajaga ja mujalt oli ka jube külm, õnneks hakkas üsna pea ka soe. Algul oli päris raske külmaga harjuda, kurgus oli selline vastik tunne, mis tavaliselt mul tuleb külmast kui murmdaad sõita ja ka Kaire tempos polnud lihtne püsida, kõik see liikutamine minu jaoks siiski nii uus peale täieliku kuuajast pausi. Viimastel kilomeetritel hakkas saabas natuke hõõruma aga oleks tahtnud veel suusatada. Ehk nüüd tulevatel päevadel kui taas täiesti terve ja rajad tehtud saab minna proovima teistsugusema profiiliga rada. Üldiselt oli väga mõnus.

1.trenn - Murdmaa, ca 9km, 55 min
Keskmine pulss: 155
Maksimum: 188
Päris kõrge mis?! :D
+ venitused

 Peale suusatamist sööma koju. Issi, Meelis ja Katariina tahtsid mäele minna. Ma kõhklesin väga kas minna või mitte. Mõtlesin, et äkki koormab liiga palju jalga ühe päeva jooksul. Natuke oli valuski, aga see oli mööduv nähtus. Lõpuks väheke sunniviisil läksin nendega torisedes kaasa. Kahe ''trenni'' vahe maksimum 1,5h.

2.trenn - SL vaba (6s), 1h, Ruka
(Hüüüiii kui küüülm. Kohe ültse ei tõmmanud sinna saarua toolide poole. Tundus, et tuul on veel tugevam kui eelmine õhtu. Taas jändamine saabastega. Parema jala saabas läheb peaaegu okeilt jalga, aga siis tuleb see vasak jalg, mis vigastatud oli ja see ei taha kunagi jalga minna. Absoluutselt igakord võimlen siis elueest, et saaks saapa jalga. Tulemuseks on saabas jalas, räigelt palav ja seekord jalad väsinud. Varustus seljas ja mäkke. Esimene täispika slalli vaba lõpus on jalad päris läbi, oleks tahtnud vahepeal pikemat pausi!!! Edaspidi polnud nii hull aga natuke ikka andis tunda. Muidu oli päris hea sõita. Saapad kannale ei käinud ja enam ei tundunud ka saabaste nurga vahetus halb. Kõik toimis. Nüüd tahaks veel kaamerapildis näha sõitu ja treeneri arvamust ja siis rajale. Tõesti õues nii oli külm, et üle 5-6 sõidu oleks olnud teha hullumeelsus ja aega nappis ka. Jõudsime sinna vist natuke ennem kuut. Vedas, et ma ikka mäele tulin. ;) )
+ venitused

Hiljem korteris söök ootas juba ees ja soe saun. Kõik mida vaja, et lõpetada laupäevane päev.


Pühapäev, 19.12
Ja taas ärkamine 10-11 aeg. Ei mäletagi aega, millal oleks maganud nii palju ja nii mitu päeva järjest. Just nagu luksus. Algul oli meil selline ilus plaan, et lähme hommikul mäele ja õhtul saan siis õppida oma viimaseks kontrolltööks sellel veerandil. Plaan jäi katki kahjuks. Lebotasime taas niisama kuni kell oli juba nii palju, et mäele ei jõudnud enam. Alustasin siis masendavalt igava teksti pähe tuupimist. No tõesti, mitte midagi ei jäänud meelde. Aga muud võimalust ka ju ei olnud. Vahepeal muu rahvas liikus välja ja mulle ning Triinule ülesandeks kõik põrandad puhtaks küürida. Valmis, tehtud ja taas siirdusin geograafia maailma. Ennem õhtusööki hakkas pea vaikselt valutama. Ei osanud midagi arvata sellest. Peale õhtusööki pidin käima pommaris, et ära tuua määrmiseks triikraud ja sikkel. Tagasi jõudes pea valutas veits rohkem ja jõin igaksjuhuks ära ennem magama minekut ühe coldrexi. Magasin kuskil 1-2 tundi kuni uni läks ära ja teadvus tuli tagasi. Mul oli korraga hullult palav ja külm, peavalu ja lihasevalu. Meenutas täpselt ühte ööd aasta tagasi Suomul kui haige olin. Ennem und ei tulnud kui terve korter oli unne suikunud...


Esmaspäev, 20.12
 Äratus kell 6.36. Tõusin üles ja pea taas valutas päris kõvasti ja ei olnud hea olla ka. Käisin vetsus ja läksin magama tagasi. Jäi kool vahele ja kontrolltöö tegemata, järgmine veerand aega küll. Järgmisena ärkasin kuskil kümne aeg. Peavalu oli hullem. Algul ei tundunud, et midagi hullu oleks. Läksin hambaid pesema. Kui olin suuloputus vedelikuga suu ära loputanud läks süda jube pahaks järsku, silme eest mustaks, kõrvus hakkas kumisema, kõik kohad nõrgaks ja tasakaal kadus ära. Läskin nii kiiresti kui sain oma voodisse pikali ja olukord muutus natuke stabiilsemaks ja paremaks. Kraadisin ja kraadiklaas näitas 37,2. Sööma minna ja püsti tõusta ei julgenud, äkki kordub taas. Minu jaoks oli see üks hirmutavamaid kogemusi..õõh ei taha mõeldagi. Natukese aja pärast liikusin teise tuppa ja kraadisin uuesti ja nüüd näitas juba 37,9. Sain sisse ühe iboprofeni. Palavik läks alla tagasi natukese ajapärast ja peavalu jäi ka vähemaks. Paari tunni pärast oli ainult 37,1. Aga seda ei olnud kauaks. Enesetunne läks palju,palju halvemaks nelja-viie aeg kui Triin ka Yllaselt koju jõudis. Peavalu suurenes, külm hakkas ja ei tahtnud enam midagi muud teha kui lamada voodis silmad kinni. Kraadisin uuesti ja näitas juba 38,3. Nüüd õhtu poole oli tulnud rohkem köha, vastik nohu ja kurk hakkas valusaks minema. Veel õhtu poole, kuskil kaheksa aeg näitas kraadiklaas juba 38,6. Võtsin veel ühe ibuprofeni ennem magama minekut. Nagu eelmine õhtugi ei saanud ma nüüdki magada. Hakkas taas pihta see palavuse ja külmuse värk....


Teisipäev, täna, 21.12
 Ärgates tundus nagu ei oleks enam midagi viga kuigi palju. Ainult kurk oli jube valus. Pärast söömist muutus jälle peavalu kannatamatuks ja läksin voodisse ja kraadime, 38,0 näitas nüüd. Võtsin poole tunni pärast jälle ühe ibuka ja olukord hakkas muutuma normaalsemaks. Järgmisena kui kraadsin näitas ainult 37,4 ja peale seda 37,2. Nüüd õhtul pole veel kraadinud. Nohu on vastik, tahaks koguaeg aina nuusata aga midagi välja ei tule ja kurk on natukene paremaks läinud. Olen üsna mitu kurgupastilli ära imenud. Peavalutab veel õrnalt aga ilmselt ei hakka homme kooli minema. Nagunii viimane päev, antakse ainult tunnistused ja midagi tähtsat ei toimu. Tahaks juba terve olla ja mäele minna.


Palju tervisi kõigile ja püsige terved!!
Karoliina