''127 Hours!! Respect Aron Ralston, you made my day!''

Hei!
 Vaatasin eile siis ära selle mitmetele auhindadele ja auhinda saanud filmi. Täiesti super, soovitan kõigil soojalt vaadata! Üks kõige paremaid tõsielul põhinevaid filme üldse! See film paneb tagant järele mõtlema enda elu üle. Kõige tähtsam asi mida filmist õppida on see, et peab alati ütlema kellegile kuhu oled minemas ning kui midagi sellist peaks juhtuma ei tohi paanikasse minna. Ma ütleks, et see mees on mulle kui eeskujuks. Tasub lisaks vaadata ka aasta pärast õnnetust, kuidas Ralston läheb tagasi sinna kohta, kus ta kinni oli ja räägib ära kuidas värk oli. Ta on filminud üles mitmeid hüvastijätte oma perega ja neid kuuleb häälteklippidena. Tõsiselt, maailma üks julgemaid ja vapramaid mehi! Kohustus vaadata!
- http://www.youtube.com/watch?v=SyPBTblkzBI (siin esimene osa sellest saatest!)

 Ei veel mingeid teateid, kes said alppikooli sisse ja kes ei saanud. Esimesed päevad oli ikka päris hull ootata aga ma olen kindel, et mitte ennem kui kõik treenerid tagasi on Kuusamos, ei tule mingeid tulemusi. Tagasi kogu kambaga võistlustelt Pyhält ja Rovaniemilt alles 10 päeva pärast. Küsisin tegelikult Pellilt, et ta teeks mulle treeningkava ka sellise, kus ei pea kätt koormama aga kahjuks ei teinud. See nädal olen käinud paar korda kõndimas, jooksmas ja jõusaalis.
 Nii mõnus kui päike paistab, teed sulavad ja on soe. Ainult, et hull koduigatsus tuleb peale. Just selline aeg kui koolis käia veel paar kuud ning suvi tulekul. Siis ainult tahan, et lumi juba kiiremini sulaks ja soojad ilmad tuleks.
 Aijaa käe kohapealt siis nii palju, et käisin teisipäeval kipsi ja niite ära võtmas. Kõige hullem oli kipsi ära võtt. Kujuta ette kui su kätt hakatakse saagima nii u. 5 cm läbimõõduga saega ja kui see veel läheb kätte, mis ka paar korda juhtus, sest kips oli tehtud nii käe ümber. Huuh see oli päris hull. Õmbluseid oli seitse ja paar tükki tulid päris valusalt ära. Peale seda tõusin püsti ja tundsin ennast päris nõrgalt ja pilti hakkas eest ära kiskuma. Pandi mind siis voodisse ja jäime ortopeedi ootama. Olin vist näost kriitvalgeks ka läinud, seda oleks küll näha tahtnud. Igal juhul kui kirurg tuli siis ütles, et näeb käsi päris hea välja. Kolm nädalat nüüd vähemalt lahases ja koormata ei tohi. Koolis kirjutamine on päris hull. Pikemalt kirjutada hakkab käsi hullult valutama, mis sest et pöidlaga midagi ei tee. Õnneks on juba ranne ka natuke tugevamaks läinud...väga hullult nõrk oli see kipsi järel. Praegu kui pöialt liigutada on ikka jube valus. Loodame parimat. Ma arvan, et sellega on lõplikult ka mu suusahooaeg lõppenud. Usun, et kui ka see pöial oleks mai alguseks või kunas see viimane Rootsi kiiruselaager oleks, siis ikkagist ei julgeks ma sellega veel sõitma minna.

 Olen praegu ''filmiõhtule'' minekul ja kui saan ning midagi kirjutada on, kirjutan jälle!

Päikest!
Karka