õpi enda keha kuulama

Jäin sügise pildistamisega hilja peale.
Kuid nagu vanasõna ütleb, parem hilja kui mitte kunagi.
Killuke Eestimaa imelisest sügisest.

Ei ole blogimist ära unustanud ega blogi unarusse jätnud. Veerandi lõpp on juba homme ja viimased nädalad on olnud tohutult pingelised, stressirohked ja väsitavad. Pole suutnud kõrvale hiilida ka päevadest, kui tunnen ennast nagu ehtne zombie, sest väsimus on lihtsalt nii suur. Hoolimata sellest, et igal ööl tuleb magatud vähemalt 8h, siis alati sellest ei piisa. Õnneks olen leidnud päästerõnga ujumise näol ja see on aidanud mõtteid kooli pealt eemale viia. Olen jälle avastanud, kuidas mulle väga meeldib ujuda. Kohati jääb tunne nagu polekski pausi Soome minekuga sisse tulnud, vaid jätkan ujumist sealt, kust pooleli jäi. Lõpuks siis teen midagi, mis ei tee kuidagigi mulle haiget ega kahju. Kuid head ajad ei möödu halbadeta.. nii siis leidsingi viimaks aja, et seda postitust kirjutada, ise samal ajal haiguse poolt jalult maha niitnuna. Kuid tuleb vaadata asja positiivset külge. Saan teha praegu puhkuse nädala treeningutest ning siis tervena jälle alustada uue hooga.
 Miks selline pealkiri? Selle sügisega olen rohkem oma keha tundma õppinud ning üritanud seda kuulata, kuigi enamasti on tahe liiga suur teha midagi risti vastupidi sellele, mida peaks tegema. Kui ma siin kevadel katsetasin lühikeste intervall treeningutega, siis ei olnud mu nö kliendi rahulolu piisav. Midagi jäi nagu puudu. Nüüd siis olen teinud selle ''suure'' avastuse. Minu keha vajab nädalas vähemalt 12h sellist aega, kus ma teadlikult teen trenni või olen aktiivne. Siis ma tunnen ennast kõige paremini ning suudan muudele asjaoludele paremini keskenduda. Olen selline inimene, kes vajab mõningast rutiini, et mitte tunda ennast eksinuna.  Lisaks peab olema päevakava juures õige toitumine, mis ei tekita halba enesetunnet ning piisav uni. Kui kõik eelnevad kriteeriumid saavad täidetud, püsib ka naeratus kogu päeva vältel näol.
 Ehk huvitab teid lugejaid kuidas mul seljaga lood on? Lühike ja täpne vastus kõlaks selliselt - parem. Poleks ausalt öeldes arvanud, et nende harjutuste, raksutamistega ning õige massaažiga annab midagi ära teha. Selg on juba palju liikuvam ning ise tunnen, et valutab vähem. See nüüd ei tähenda seda, et pärast ühte sellist 5-6 nädalast kuuri saab mul selg korda ja enam ei pea sellega midagi tegema, ei. Tõenäoliselt peangi nüüd tegema uue kuuri iga mingi teatud perioodi tagant ja kes teab, võibolla isegi elu lõpuni. Ei tohi lasta pead norgu...

 Ei suuda kirjeldada kui hea meel mul on, et vähem kui nädala pärast saan lumele, suusad jalga ning mäest alla kihutama. Lähme vaheajaks Leedu ''külmkappi'' Snow Arena'sse suusatama. Kas saaks midagi paremat olla? Kahtlen selles. Nüüd veel võiks koduski lumi maha tulla ja saaks hakata kodumäe peal sõitmas käima. Mäest jala üles vantsimine koos suuskadega saab olema raske, kuid hei.. sõit loeb ja veel mis kõige tähtsam, mägi on kodu lähedal ja täiesti tasuta!