Kuuaega suvest on läbi ja kaks kuud on veel ees. Ei ole veel palju jõudnud teha, kuid enesetunne on parem, sest olen viimasel ajal aktiivselt hakanud trenni tegema ning söögi osas loobunud teravilja toodetest. Vahepealne negatiivsus hakkab vaikselt muutuma positiivseks ning need ajad kui saab sõprade seltsis kvalitiivselt aega veeta, rääkida tulevikust, päevakohastest teemadest ning muudest huvitavatest seikadest, on üle kõige.
Mul on veel kaks aastat ees lapsepõlve ennem, kui asun uuesti üksi elama ning saan maigu suhu täiskasvanu elust. Ootan seda aega ootusärevusega, kuid siiski säilib minus teatud hirm. Kuid kui sellele liiga kaua pidama jääda, tundubki kõik liiga keeruline. Seega tuleb keskenduda eesolevale kahele aastale ning täita oma eesmärgid nii hästi kui võimalik.
Kohati ma sooviks elada näiteks Ameerikas. Sealsed õpingute võimalused on tohutud ning koolidesse kanditeerimiseks peab ainult teatud testid nagu SAT või MCAT ära tegema. Meie haridussüsteem on alles noor ja otsib oma tugepunkti. Iga aastased muudatused on rasked nii õpilastele kui ka õpetajatele. Näiteks miks meil on vaja kooli poolset komplekseksamit, kui sellest ei ole meil järgneva kooli valikul mingit kasu, selle jaoks peab vaid ekstra õppima. Sama aega saaks paremini kasutada ettevalmistudes ülikooli katseeksamiteks. Kohati meeldiks mulle eelnev eksamite süsteem, kus sai endale ise vajalikud riigieksamid valida. Nüüd kõik gümnasistid ootavad seda, kuidas eksamite hindamine kujuneb välja. Kas läbi saamiseks on vaja 1 punkti, 20 või 50 punkti. Isiklikult jääksin 20ne punkti juurde. Siis säiliks teatud üritatavus ja motivatsioon. Ühe punktiga võib-olla mindaks liiga palju mütsiga lööma, kuid 50 punkti on siiski liiga palju, sest kõik õpilased ei ole võimelised sooritama nii kõrgele tasemele. Seega minu arvates oleks 20 punkti kuldne kesktee. Lisaks võiks rohkem arvestada õpilaste isiksustega ning oma aineõpetajad võiks anda õpilaste kohta hinnangud. Mis saab neist, kes muidu on suurepärased õpilased, kuid eksamile minnes saab eksamipinge võitu ning sooritus on kehv?! Eksamite hindajad ei või näha töid hinnates sooritaja isiksust. Samamoodi on loovate ainetega koolis. Kas meil on vaja panna hindeid kunsti, muusika ja kehalise kasvatuse eest?! Need on ained, kus peaks juba ainuüksi kohal käimise eest arvestatud hinde saama ning üldse võiks hindamine jääda arvestatud ja mittearvestatud piiridesse. Kas on eetiliselt õige hinnata kõiki samade kriteeriumite põhjal. Kas noor, kes treenib 5 korda nädalas on võrdne noorega, kelle jaoks on juba raske jala kooli minna. Ei ole! Seega meil oleks vaja rohkem inimlikust ning mõistmist. Nii palju siis minu mõtetest kooli teemal. Kui niimoodi kirjutama hakata, siis kõiki mõtteid ei oska korralikult kirja panna ning osa jääb tagaplaanile. Siiski minu nägemus õigest koolist ei muuda reaalsust ning igaüks peab leidma oma õige toimetuleku viisi.
No comments:
Post a Comment