mõtteid tippspordist

Viimasel ajal olen palju muru niitnud ja enam polegi nii vastumeelne, isegi kui mõnikord tekitab kogu see hein allergiat. Tähtsam on vaadata suuremat pilti. Olgu su aed kui tahes kola täis, siis värkselt niidetud muruga on see kõige ilusam koht üldse. Miski ei saa selle vastu. 

 Eile jõusaalis olles nägin seal ühte tüüpi, kes tegi väga sarnaseid harjutusi neile, mida me Kuusamos tegime. Lisaks nägin veel unes, et ta on järgmine Eesti mäesuusataja välismaalt, täpsemalt Kanadast, nagu Warren Smith USA'st. Teda vaadates tundsin mingil määral kadedust ja igatsust tippspordi aegadest. Talvel juba suusatades hakkasin puudust tundma sellest, mis oli olnud. Täiesti tõsi on nagu öeldakse, et ennem kui millestki heast ilma jääd, ei oska seda õieti hinnata või kuidas iganes see ütlus käis. Tähtis on põhimõte.

Kõikide vigastuste, ülekoormuste ja muude selliste halbade asjadega on lihtne unustada spordi võlusid ning langeda tohutusse musta auku (been there, done that), kust välja saamine nõuab suurt pingutust ja meeletut usku endasse.

 Näiteks see kui keegi küsib sinult mitu korda sa nädalas treenid või mis trenni teed, siis vastust kuuldes täitub nende nägu imetlusega. Lisaks kõik need väljakutsed, mis endale sead. Hetked kui raske töö on vilja kandnud ja võit on käes või puhas nauding treenimisest. Need on kõik põhjused, mille pärast tippsporti armastada. Poleks mul tervislikke takistusi, siis tahaks iga kell uuesti alustada, sest seda kogemust ei  anna vahetada millegi vastu.

 Jälle sai siin natuke mõtteid lendu lastud. Siis kui need mõtted pähe tulid, olid need terviklikumad, seega tunnen järjekordselt, et midagi olulist jäi puudu ning ülesehitus ei tulnud ka kõige eeskujulikum.