Olen juba kaks nädalat aktiivset jõusaalis käinud ja igasugused vastunäidustused puuduvad. Tekib ainult küsimus, miks ma seda varem ei teinud. Aastal 2008 või 2009 kui hakkasin esmakordselt jõusaalis käima, ei suutnud ma järgmist korda ära oodata. Märkimisväärne oli jälgida, kuidas iga nädalaga sain tugevamaks ja osavamaks. Siis tundus jõusaalis käimine kui millegina, mida saab südamest nautida.
2010 aasta, kui läksin Soome, said minu senised jõusaalis käimise harjumused purustatud. Vot sealsed treeningud, harjutused ja treenerid olid hoopis teine maa. Kükid ja rinnalevõtt olid põhiharjutused. Okei, vahest oli kõhu ja muid harjutusi ka, aga millest puudu jäi, oli selg. Sealt ilmselt need selja hädad alguse saidki. Juba ainuüksi see, et kolme kuuga läks kükkide tegemisel kangi raskus 50kg-lt 100-le. Selline treening mulle ei istu. Võibolla sellepärast vältisingi jõusaali nii kaua, sest see teatud hea ''illusioon'' oli kadunud.
Nüüd, aga uuesti käies olen oma entusiasmi tagasi saanud, tehes neid samu treeningkavasid, mida ennem Soome minekut. See, milleks inimese organism on suuteline, on hämmastav ja kuidas harjutusi tehes lihased tõmbuvad pingesse ja lõdvestuvad, on vaatemäng. Pole midagi meeldivamat kui näha, kuidas inimesed hoolitsevad oma keha eest, teevad edusamme ning saavutavad suurepärase vormi.
Sport on ja jääb mulle alatiseks südamelähedaseks. See on osa minu loomusest. Kui peakski tulevikus nii juhtuma, et arstiteaduskonda sisse ei saa, siis varuplaan on mul olemas. Jään spordi juurde. Õpin kas kehakultuuri, et hakata jõusaali treeneriks või midagi spordimeditsiini valdkonnast. Täitsa ei imestaks, kui ükskord proovin fitnessi ära. Mulle meeldib enda vaimu ja keha proovile panna ning ma ei saa jääda alatiseks mõtlema oma seljale ja tunda sellepärast kuidagi kõrvale jäetuna. Pean suutma elada oma puudustega ja alati suunama pilgu parema mina leidmise poole!
No comments:
Post a Comment